"Minu Ugrimugri" (Rein Sikk)

See raamat erineb teistest siiani loetud "Minu..."-sarja omadest. Esiteks ei kirjuta Rein ju mingist konkreetsest maast või suurlinnast. Ugrimugri, see on midagi suurt, laia ja laialivalguvat, nii et enne raamatu lugemist tekib küsimus, kuidas see üles ehitatud on: kuidas on terve Ugrimugri ühte 200-leheküljelisse raamatusse pandud? Tegelikult polegi, "Minu Ugrimugrist" leiab toredaid seiku autori kokkupuutumistest ugrilastega, nalja ja muret. Reinu kirjutamisstiil on ka veidi erinev teiste sama sarja autorite omast, seda ei oskagi seletada, see on nagu muinasjutuvestmine :). Eriti toredad on need häälitsuste kirjeldused ("...mhh-kõll-vull-klõnks-uhh!" näiteks). Natuke häirib liigne jutu hakkimine (mõtlen siin paljude üksikute lausete taandreaga alustamist, kui aru saate :)), aga sellega harjub lugedes ära.

Autor on väga entusiastlik ugride uurija ja tutvustaja. Lugedes saab palju nalja. Eriti kõvasti kõkutasin hiidlase kajakaloo, segasaunaloo ja viisnurkaluspüksteloo peale. Juhtub ikka meie, ugrilastega, huvitavaid asju. Samas, eks taolisi intsidente ole igal pool. Raamatu lõpuosas on kurvemat juttu ka. Tunnistan, et ega ise ei mõtle küll eriti soomeugrilaste saatuse peale. Aga vähemalt seda raamatut lugedes hakkasin mõtlema. Kurvad emotsioonid on samuti väga hästi kirja pandud, nii nagu oli ka naljalugude puhul. Olen lugenud, et selle raamatu eesmärk oligi lõbusaid seikasid esile tuua. Ja oma eesmärki ta ju täidab, mis siis, et kõik võib tunduda ehk natuke pinnapealne.

Mida siis veel raamatust leiab? Eks ikka juttu meie hõimlaste käsitööst, muusikast, saunaarmastusest, kavalusest, Moskvast kui hävitajast ja loojast jms... Aga lugege ise, saate teada!