"Minu Tšiili" (Liisi Lõo)

Ma ei ole ammu kirjutanud. Otsustasin vahelduseks seda teha. See aasta on tõepoolest möödunud "Minu"-sarja tähe all, mis teha. Nüüd võin öelda, et peaaegu kõik selle sarja raamatud on loetud.

"Minu Tšiili" on päris tore noorteraamat. Mulle kuidagi meeldib Liisi stiil: selline lakooniline, lihtne, ma nagu oleksin aru saanud sellest, mida ta tundis või mõtles, kui midagi ütles. Ma kirjutasin "nagu", sest kes teab, äkki ei saanud ka :). Raamatus saab nalja, seal on lõbusaid seiku, toredaid tegelasi (mulle meeldib ka see, et vahetusvanemad ranged on, kuna noored selles raamatus on, nagu on, siis see tasakaalustas kuidagi mõnusalt kõike). Kõige eredamalt on mul millegipärast meeles Tšiili pick up lines'ide tutvustamine ("Nii palju kurve ja mul pole pidureid" (lk 137); "Missugusest mänguasjapoest sina plehku panid, nukuke?" (lk 139)). Haaaa.

Samas kogu raamat jäi vist ikkagi liiga lihtsaks. Sain aimu sellest, milline see Tšiili on (jälle võib siia panna sõna "lihtne"!) , millised inimesed seal on (väga otsekohesed), aga oleksin tahtnud rohkemat teada saada. Tšiili koolist saab hea ülevaate (liigne rangus õpilaste välimuse suhtes, samas võib juhtuda see, et õpetaja lihtsalt ei ilmu tundi).

Tähtsaim märksõna, mis seda raamatut iseloomustab, on lihtne. Aga seda sai vist juba korrutatud küll. Tore raamat on, noored, lugege!

"Minu..."-sari

Ma ei jõua kõikide "Minu..."-sarja raamatute kohta eraldi postitust teha, seega panen siia kirja mõne rea mõne sellest sarjast loetud raamatu kohta.

"Minu Hispaania" (Anna-Maria Penu) on minu arust mõnusalt kirjutatud, autori stiil on veidi ilukirjanduslik, kuid mind häiris kogu raamatut läbiv negatiivne toon. Jääb mulje, nagu Hispaanias oleks KÕIK halvasti :). No nii see kindlasti pole, kuid Hispaania noortest hakkas ikka kahju küll.

"Minu London" (Anu Samarüütel-Long): tore raamat, kõige rohkem meeldisid mulle jällegi õppimise-õpetamise teemad. Natuke häiris dialoogivähesus ja eriti palju häirisid kirjavead, mis olid vahel lausa uskumatutes kohtades.

"Minu Kanada" (Ene Timmusk) on minu jaoks kuidagi liiga tavaline raamat, loetav ja tore, kuid midagi on vaja juurde...

"Minu Taani" (Mae Lender) üllatas. Kui algul mõtlesin, et no mis sellest Taanist ikka jne, siis tegelikult on raamatust palju huvitavat. Ja lugemise ajal rääkisin pidevalt mehele, mis moodi Taanis elatakse. Seda ei juhtu väga tihti, et ma midagi talle edastan :). Hea oli teada saada, et taanlased on väga heasüdamlikud ja kokkuhoidlikud inimesed.

"Minu Eesti 2" (Justin Petrone)

Paljud ootasid seda raamatut. Mina ka. Ja ma ei pidanud pettuma. Ütlen kohe ära, et mulle meeldis see raamat rohkem kui esimene. No niikuinii peab ju neid kahte võrdlema.

Alguses tundus kõik kuidagi tume ja masendav. Mulle tundus lugedes, et Justin oleks võinud Eppu natuke rõõmsamalt kujutleda, mul oli miskipärast kogu aeg tunne, nagu oleks nad mõlemad väga suures masenduses. Kahju hakkas. Õnneks raamatu teises pooles sain rohkem naerda (see on muidugi kõige olulisem, eks). Näiteks leheküljel 267, kui Epu sugulased olid kogunenud, et Justini Eestisse saabunud vanemaid tervitada: "Linnapea Savisaarel oli tol õhtupoolikul kahjuks kusagil mujal pakilisi asjaajamisi." Ja nii edasi, selliseid kohti on seal veel :). Justin oskab minu arust eriti hästi teha selliseid mõnusaid meeleoluhüppeid. Need on vahel ootamatutes kohtades.

Raamatu vältel korduvad Justinit piinavad küsimused: mida sa tahad? Kas sa seda tahtsidki? Mida sa edasi teed? Mida sa Miisuga teed? jne. Justin võtab ise selle kõik ühes kohas kokku: "Võib-olla oli mu süda nüüd külm. Ehk oli Eesti minu kallal teinud oma halle jäiseid võlutrikke ning muutnud mind tundetuks, /.../" Eriti tore oli lugeda ka seda kohta, kus Justin Eesti ja siinse rahva lihtsalt *** saadab. Seda ainult mõtetes muidugi. Ja pärast seda kukub ta veel selili lumele ka. Täielik ebaõnn. Aga samas avaldab ta oma isale arvamust, et kui ta ka poleks Epuga kohtunud, oleks kõik seesama ikkagi juhtunud, aga võib-olla natuke teistmoodi. Järelikult on Justin oma südames ikkagi rahul. Siinkohal võiks muidugi kirjutada ka seda, mida ma ise sellises olukorras teeksin... Aga ma ei oska praegu sellele vastatagi. Kust ma teaks? Jälgiks arvatavasti ikkagi oma südame teekonda, nagu Justingi teeb.

See raamat erineb teistest "Minu..."-sarja raamatutest (vähemalt nendest, mida ma senini lugenud olen) ikka täiesti. Ei, mulle ei meeldi see rohkem seepärast, et selle on kirjutanud just Justin. Raamat on lihtsalt ladus ja mõnus. Selles on rohkem eneseanalüüsi ja üldiste teravate (Eesti) probleemide tõstatamist (poliitika, kinnisvara, rikaste ja vaeste suhe, töö jne).

"Minu Kolumbia" (Ave Ungro)

"Minu Kolumbia" on raamat, mis lausa lendas lugedes, aga ta ju õhuke ka. Eriti meeldis mulle lugeda Ave õpetajakogemusest, sest olen isegi seda ametit pidanud. Ja pea kõik, mis ta õpetamise kohta kirjutab, oleks nagu minu öeldud. Meie kogemused on väga sarnased: kui algul võtsid kõik õpilased mu hurraaga vastu (kuna olin noor ja blond, eks), siis hiljem möödus esialgne entusiasm, kuna osutusin hoopis rangeks õpetajaks. Autor kirjutab ka: "Minu jaoks on tavatu, et keskkooliõpilased õpetajale kahemõttelisi komplimente teevad", jahh, mu jaoks oli samuti, aga ka Eestis on see nii! See on muidugi täiesti eraldi teema, aga pea kõik Ave õpetamiskogemuse juures sarnaneb minu kogetule. Kahju kohe, et sellest rohkem lugeda ei saanud.

Pärast raamatu lugemist on mulje Kolumbiast muidugi niru :). Alkohol, pidevad peod, kokaiin, plastilised operatsioonid jne. Eriti kurb on lugeda seda, kuidas Kolumbia endale ise liiga teeb. Elama sinna ei kipuks, kuid reisiks küll hea meelega. Näis, kas kunagi sellised unistused täituvad. Minu arust on halb see, et lugedes ma kogu aeg ootasin, millal ükskord tuleb siis juttu autori kokaiinisõltuvusest ja üledoosist, sest olin ju sellest enne ajakirjandusest lugenud. Õnneks polnud ikkagi põhirõhk raamatus kokaiinil, kuigi ma seda ootasin :). Ja muidugi seda ka veel, et see niru mulje Kolumbiast mul ei püsinud kaua: ma võtsin need halvad tahud endale teadmiseks, ja ei arva sugugi pärast lugemist, et Kolumbias midagi head polegi. Mainimata ei saa jätta ka seda, et "100 aastat üksildust" on kindlasti minu lemmikraamat.

Raamat on mõnusalt kirjutatud, sain teada uut ja lugesin juba tuttavat. Nii peabki.

"Minu Eesti" (Justin Petrone)

Ma nii väga ootasin selle raamatu lugemist, kuna olin kõikidelt ainult head kuulnud. Ise mõtlesin, et loen "Minu..."-raamatud läbi ilmumisjärjekorras (värskemad enne), aga võtsin "Minu Eesti" ette ikkagi suts varem kui n-ö pidanuks.

Raamat on mõnus jutustus noore mehe muutusi täis aastast: Epuga kohtumine, Eestisse kolimine ja siin veidi aega illegaalina elamine, abiellumine ja lapseootus. Väga ilus ja romantiline, nagu ütleb ka raamatu tagakaas. Hästi palju ongi juttu just Epu ja Justini loost, aga just see annabki aimu Justini Eestist. Loomulikult on toodud välja asjad, mida oleks võinud aimatagi: näiteks ütleb Justin, et kõige hullem oli siin toiduga harjuda. No ma olen isegi peps: sülti näiteks ma ei söö, sealihagi mitte. Kujutan ette, et minusugusel oleks kuskil võõral maal väga raske toiduga hakkama saada. Süldipakkumise ja -söömise kirjeldus on "Minu Eestis" väga hästi kirja pandud. Ja siis veel kirjeldus eestlaste pitsast :). Ma ei oska võrrelda, sest pole seda tõelist pitsat kunagi saanudki. Mis siis veel Eestit iseloomustab: külmus ja pimedus, see käib nii inimeste kui ilma kohta. Tõesti, päris kohutav võib olla, kui tuled Eestisse sügisel-talvel, pikk ja pime periood kestab ikka kaua siin. Sel aastal on eriti jube mu arust: päikest on väga harva näha. Inimeste külmusest ja pimedusest ma ei räägigi, aga kuna ma olen ise ka tagasihoidlik eestlane, siis saan kõigest hästi aru. Ja muidugi "eksootika": eestlaste halvas seisus hambad, kuivkäimlad, nõiad jms. Vähemalt on meil ilusad naised :). Eesti kohta oleks muidugi tahtnud rohkem lugeda. Raamatu n-ö sissejuhatus on liiga pikk ja veniv (samas vajalik, sest selgitab eellugu, ja on ka hästi kirjutatud, aga ootasin lugedes kannatamatult, millal Justin juba Eestisse jõuab).

Justin kirjutab väga hästi ja voolavalt, humoorikalt. Mõnus on lugeda. Seepärast ootan ka mina "Minu Eesti 2".

"Minu Ameerika 2" (Epp Petrone)

Nii "Minu Ameerika" kui "Minu Ameerika 2" on sarnased raamatud, kuid teine osa on põhjalikum. Mõlemad käsitlevad ka samu teemasid: toit, prügi, arstiabi, rahvaste paabel, jootraha, hirmu külvamine jne. Need on lihtsalt mõned märksõnad paljude asjade kohta, mida raamatutest leiab. Mulle meeldib, kuidas Epp kirjutab: mõnusalt ja lihtsalt, samas päris tihti ma leian end lugedes mõttelt: "Ohoo, seda ma ei teadnudki!" Kuid on ka palju asju, mida ma Ameerikamaa kohta varem teadsin: on ju meil päris palju selle maa kultuuriga tutvumise võimalusi.

Ameerika jõulukommetest oli tore lugeda. Ma ei teadnudki, et nad seal mitu korda kingitusi saavad. Aga ju see siis on igati aus, sest päkapikke ju neil ei käi :D. Ka "Minu Ameerika 3" pidi algama jõulutraditsioonide kirjeldusega. Võib tunduda liiga lihtne asi, kuid mulle meeldib.

Päris huvitav on ikka see kahe maailma põrkumine: ühel pool Epp ja teisel pool ameeriklased (või siis pigem itaallastest ameeriklaste perekond). Minu ja taolise perekonna vahel nii suurt lõhet arvatavasti ei oleks: kuigi ka mina olen päris palju lugenud loodussõbralikust käitumisest, ma siiski veel ei oska või ei jõua või ei taha kõiki neid põhimõtteid järgida. Eks see tohutu tarbimismaania paneks imestama küll. Epust on suisa kahju. Samas hakkab lugedes natuke kahju ka Justini emast-isast :). Eks nad kuuluvad lihtsalt täiesti erinevatesse maailmatesse ja midagi sinna parata polegi. Tarbimis- ja prügiteemade kohta on raamatus päris palju kriitikat, kasutades just Justini perekonna näiteid. Mõnele võib see tunduda liig (ja ma ise vist ei julgeks nii avatult kõigest sellest kirjutada; kuigi, kui nüüd järele mõtlema hakkan, siis näiteks enda blogis olen paari endale päris lähedal seisvat inimest kõvasti kritiseerinud, aga see blogi on suletud... Raamatusse neid ridu panna ei julgeks, aga ma pole ka mingi kirjanik, kellel üldse see võimalus olemas oleks!), kuid just need inimesed on ju ideaalsed näited tüüpilistest ameeriklastest (või siis näited tüüpilisest ameerika raiskamismentaliteedist ning tüüpilisest itaalia hügieenimentaliteedist :)) ja eks nad taanduvadki näideteks. Kõige tuttavam on raamatust muidugi Epu ja Justini pesapunumisprobleemide peatükk :P.

Mis natuke raamatu juures häirib, on kordamine. Kuna esimest osa lugesin suhteliselt hiljuti, siis on kõik ka paremini meeles. Ja pisut kordamist leidub ka teise osa sees erinevates peatükkides. Samas on kõik peatükid mõnes mõttes eraldiseisvad, kuid siiski.

Ja siis see ameeriklaste pidev kartus millegi pärast (terrorism, linnugripp jne). Endal vist tuleks ka hirm peale, kui seda kogu aeg sisendataks. Samas tundus kuidagi naljakas (ehk on see liiga kohatu sõna siia) lugeda, kuidas ka Epp ostis gripihirmus kokku söögikraami ja majapidamistarbeid. Seal olles mõtleksin kindlasti teistmoodi, mastaabid on lihtsalt liiga erinevad.

"Minu Neenetsimaa" (Olev Remsu)

Neenetsimaa, see justkui oleks midagi eksootilist, kuigi tegu on meie sugulasriigiga. Ja ütlen ausalt, et see oleks justkui midagi väljasurnut, kuigi mul on sellist mõtet häbi tunnistadagi. Loomulikult ma (kas või eesti filoloogina, aga siiski ka lihtsalt INIMESENA) tean muud, aga oleks justkui selline tunne. Arvan, et pigem on see tunne justkui unenäoline, nagu ka raamat "Minu Neenetsimaa". Autor kirjutab: "Niisugune on siis minu ühtaegu reaalne ja unenäoline Neenetsimaa. Rõhk on sõnal "minu"." (lk 231)

Raamatus on palju negatiivset ja masendavat, kuigi enamik teksti on kirja pandud muhedalt ning paljudes kohtades sai muiatagi. Neenetsite tagakiusamine, solvamine (riietuse pärast, poromeelsuse pärast), joomine, ropendamine, külaneenetsite endi häbi oma päritolu pärast jne. Kui praegu tundub, nagu autor oleks kirjeldanud venelasi kui joodikuid ja roppe inimesi, siis tegelikult on raamatus sellised ka eestlased: Mammut ja Estonets. Aga venelased on lisaks veel julmad, kuigi ka Mammut on selle omaduse seal elades endale pikkade aastate jooksul külge hankinud. Mis Mammutist lõpuks saab, seda lugege juba ise.

Neenetsitele on aga kõik omad: inimene on inimene. Kui hämmastavalt suur võib ikka olla lõhe kahe naaberrahva vahel. Aga nii see on.

Remsu iroonilised kommentaarid erinevate inimeste või nende öeldu kohta on tabavad. Ja need ongi need, mis teevad raamatu lõbusamaks. Tema reisikaaslasel Johnil on samuti aeg-ajalt head mõttevälgatused, mille peale mul ainult üle noogutada jääb: "Kõik inimesed on lõhestunud. /.../" (lk 74)

Mulle jäi raamatust vastandlik mulje. Hea oli lugeda küll, aga samas tundub, nagu see polekski olnud raamat. Tegu on ühe reisi kirjeldusega, mille peaeesmärk on lugejaid teavitada neenetsite tagakiusamisest, nende ülestõusust (Kazõmi sõda) ning venelaste kättemaksust ülestõusu eest (Tsaar-Pomm 1961. aastal). Ka on lugedes vahel segadus, mis on tõsi, mis mitte. Aga nagu enne öeldud, laveerib raamat tõelisuse ja unenäo piirimail. Äkki olen lihtsalt raamatu jaoks liiga noor.

"Südametunnistus-raisk on sihuke värk, mis tuleb enda sees lämmatada. Muidu ei ole elu. Muidu sa end järjele ei tõsta, kui ei lämmata..." (lk 140-141). Mentaliteet missugune. Nii ütleb muide eestlane Mammut.

"Minu Ugrimugri" (Rein Sikk)

See raamat erineb teistest siiani loetud "Minu..."-sarja omadest. Esiteks ei kirjuta Rein ju mingist konkreetsest maast või suurlinnast. Ugrimugri, see on midagi suurt, laia ja laialivalguvat, nii et enne raamatu lugemist tekib küsimus, kuidas see üles ehitatud on: kuidas on terve Ugrimugri ühte 200-leheküljelisse raamatusse pandud? Tegelikult polegi, "Minu Ugrimugrist" leiab toredaid seiku autori kokkupuutumistest ugrilastega, nalja ja muret. Reinu kirjutamisstiil on ka veidi erinev teiste sama sarja autorite omast, seda ei oskagi seletada, see on nagu muinasjutuvestmine :). Eriti toredad on need häälitsuste kirjeldused ("...mhh-kõll-vull-klõnks-uhh!" näiteks). Natuke häirib liigne jutu hakkimine (mõtlen siin paljude üksikute lausete taandreaga alustamist, kui aru saate :)), aga sellega harjub lugedes ära.

Autor on väga entusiastlik ugride uurija ja tutvustaja. Lugedes saab palju nalja. Eriti kõvasti kõkutasin hiidlase kajakaloo, segasaunaloo ja viisnurkaluspüksteloo peale. Juhtub ikka meie, ugrilastega, huvitavaid asju. Samas, eks taolisi intsidente ole igal pool. Raamatu lõpuosas on kurvemat juttu ka. Tunnistan, et ega ise ei mõtle küll eriti soomeugrilaste saatuse peale. Aga vähemalt seda raamatut lugedes hakkasin mõtlema. Kurvad emotsioonid on samuti väga hästi kirja pandud, nii nagu oli ka naljalugude puhul. Olen lugenud, et selle raamatu eesmärk oligi lõbusaid seikasid esile tuua. Ja oma eesmärki ta ju täidab, mis siis, et kõik võib tunduda ehk natuke pinnapealne.

Mida siis veel raamatust leiab? Eks ikka juttu meie hõimlaste käsitööst, muusikast, saunaarmastusest, kavalusest, Moskvast kui hävitajast ja loojast jms... Aga lugege ise, saate teada!

"Koos, see on kõik" (Anna Gavalda)

Hästi mõnus raamat. Väga kaasahaarav. See on lugu inimeste omavahelistest suhetest, sõprusest, armastusest, hoolivusest. Algul on kõik peategelased nagu natuke endast väljas: neil on probleemid vanematega ja üldse eluga. Samastan end pisut Camille`iga: olen ka sama tundlik ja hea meelega pakuks teistele selliseid asju, mida nad vajavad (elukoht narkomaanile, Paulette`i vanadekodust äratoomine, raha Franckile jms), kui võimalik jne.

Mulle ei meeldinud ja meeldis samal ajal üks asi: raamat oli vastikult etteaimatav. Ma tahtsingi, et juhtuksid need asjad, mis juhtuma pidid (vanaema enda juurde võtmine, Camille`i ja Francki suhe, ka vanaema surm...). Ma ei suutnud lugemist lõpetada just seepärast, et tahtsin teada, millal ometi Camille ja Franck kokku saavad. Ma olen väga tüüpiline naine, kellele istuvad n-ö pahad poisid. Endale päris ei tahaks sellist, aga lugeda taolistest on küll mõnus. Ja lugedes oodata, millal ükskord see kurikael muutuma hakkab. Samas meeldivad mulle tavalisest pisut erinevama lahendusega raamatud ja filmid. Ma oleksin tahtnud, et Camille saaks Philouga kokku, kuid see oleks mind häirinud praegugi veel, kui ma olen raamatu juba läbi lugenud. Ma ei tea, kas te mõistate, mida ma öelda tahan...

Lõpp oli nii kohutavalt kurb. Surm. Ja võimalik purunemine. Surma ma ootasin, purunemist samuti, ka leppimist. Ja õnneks see leppimine tuli.

Raamat oleks vajanud veel pisut keeletoimetamist, näiteks häiris mind kas või kokkukirjutamine vms. Aga hea, ladus ja vaimukas tekst on. Paks raamat, aga lugedes läheb kui linnutiivul...