Thursday, February 17, 2011

"Minu Kolumbia" (Ave Ungro)

"Minu Kolumbia" on raamat, mis lausa lendas lugedes, aga ta ju õhuke ka. Eriti meeldis mulle lugeda Ave õpetajakogemusest, sest olen isegi seda ametit pidanud. Ja pea kõik, mis ta õpetamise kohta kirjutab, oleks nagu minu öeldud. Meie kogemused on väga sarnased: kui algul võtsid kõik õpilased mu hurraaga vastu (kuna olin noor ja blond, eks), siis hiljem möödus esialgne entusiasm, kuna osutusin hoopis rangeks õpetajaks. Autor kirjutab ka: "Minu jaoks on tavatu, et keskkooliõpilased õpetajale kahemõttelisi komplimente teevad", jahh, mu jaoks oli samuti, aga ka Eestis on see nii! See on muidugi täiesti eraldi teema, aga pea kõik Ave õpetamiskogemuse juures sarnaneb minu kogetule. Kahju kohe, et sellest rohkem lugeda ei saanud.

Pärast raamatu lugemist on mulje Kolumbiast muidugi niru :). Alkohol, pidevad peod, kokaiin, plastilised operatsioonid jne. Eriti kurb on lugeda seda, kuidas Kolumbia endale ise liiga teeb. Elama sinna ei kipuks, kuid reisiks küll hea meelega. Näis, kas kunagi sellised unistused täituvad. Minu arust on halb see, et lugedes ma kogu aeg ootasin, millal ükskord tuleb siis juttu autori kokaiinisõltuvusest ja üledoosist, sest olin ju sellest enne ajakirjandusest lugenud. Õnneks polnud ikkagi põhirõhk raamatus kokaiinil, kuigi ma seda ootasin :). Ja muidugi seda ka veel, et see niru mulje Kolumbiast mul ei püsinud kaua: ma võtsin need halvad tahud endale teadmiseks, ja ei arva sugugi pärast lugemist, et Kolumbias midagi head polegi. Mainimata ei saa jätta ka seda, et "100 aastat üksildust" on kindlasti minu lemmikraamat.

Raamat on mõnusalt kirjutatud, sain teada uut ja lugesin juba tuttavat. Nii peabki.

3 comments:

  1. Mind häiris ka natuke see kokaiini teema. Oleksin oodanud just teise nurga alt lähenemist...

    ReplyDelete
  2. NÕus, oli nagu üle libisetud, häbenetud, ma oleks tahtnud rohkem teada saada, emotsionaalses mõttes eriti. Kuidagi poolik tunne jäi. Kui inimene juba tuleb kapist välja sellise teemaga nagu kokaiin, siis võiks seda teha põhjusega ja põhjalikult, mitte lihtsalt linnukese pärast. Praegu jäi natuke pigem viimane mulje...

    ReplyDelete
  3. Aitäh selle toreda postituse eest! Mis kokaiini puutub, siis ma kardan, et inimesed on vist liiga palju välismaa narkofilme vaadanud ja kujutavad ette, et kui juba kokaiin üleüldse teemaks, siis põhjusega ja põhjalikult. Muide, raamatus peaks ikka see põhjus, miks teema on lisatud, küll selgesti välja tulema. Aga põhjalikkuse kohta - mida tähendab käsitleda kokaiini teemat põhjalikult? Ja kui kellegi arvates tähedab teema põhjalik käsitlus seda, et antakse kirjeldus kogu protsessist, siis see võib küll jube igav olla, ausalt. Või põhjalik selles, et eneseanalüüs et miks nii juhtus ja mis edasi? Kas ma mitte ei võtaks endale jumala rolli, kui asjade tuuma lahti selgitama hakkaks? Seda pattu küll enda hingele ei tahaks... Ja miks siis üldse rääkida? Sest see juhtus. Ja just nimelt ainult linnukesena sisse läkski, sest see juhtus, aga elu läheb edasi, ja mitte ainult kokaiini pärast. See, kui kirjastus teema ümber lokku lööb, see on juba kirjastuse teema/mure, raamat tegelikult sellest ei muutu, ja üldse oleks alati hea kujundada raamatutest arvamus ikka raamatu enda, mitte niiväga ajakirjanduses kõlanu põhjal. Kapist välja? Selleks, et sealt välja tulla, peab sinna kõigepealt pugema... :)

    ReplyDelete