Ma ei ole ammu kirjutanud. Otsustasin vahelduseks seda teha. See aasta on tõepoolest möödunud "Minu"-sarja tähe all, mis teha. Nüüd võin öelda, et peaaegu kõik selle sarja raamatud on loetud."Minu Tšiili" on päris tore noorteraamat. Mulle kuidagi meeldib Liisi stiil: selline lakooniline, lihtne, ma nagu oleksin aru saanud sellest, mida ta tundis või mõtles, kui midagi ütles. Ma kirjutasin "nagu", sest kes teab, äkki ei saanud ka :). Raamatus saab nalja, seal on lõbusaid seiku, toredaid tegelasi (mulle meeldib ka see, et vahetusvanemad ranged on, kuna noored selles raamatus on, nagu on, siis see tasakaalustas kuidagi mõnusalt kõike). Kõige eredamalt on mul millegipärast meeles Tšiili pick up lines'ide tutvustamine ("Nii palju kurve ja mul pole pidureid" (lk 137); "Missugusest mänguasjapoest sina plehku panid, nukuke?" (lk 139)). Haaaa.
Samas kogu raamat jäi vist ikkagi liiga lihtsaks. Sain aimu sellest, milline see Tšiili on (jälle võib siia panna sõna "lihtne"!) , millised inimesed seal on (väga otsekohesed), aga oleksin tahtnud rohkemat teada saada. Tšiili koolist saab hea ülevaate (liigne rangus õpilaste välimuse suhtes, samas võib juhtuda see, et õpetaja lihtsalt ei ilmu tundi).
Tähtsaim märksõna, mis seda raamatut iseloomustab, on lihtne. Aga seda sai vist juba korrutatud küll. Tore raamat on, noored, lugege!
