"Minu Horvaatia" (Sigrid Suu-Peica)

Võtsin raamatu kätte jälle pisukese eelarvamusega. Tundmatu autor, selline maa, kuhu ei taha minna (või kui täpsem olla: millest ei tea mitte midagi ja seetõttu ei huvita ka nii väga), ilus, kuid siiski mitte erakordne looduspilt esikaanel jne.

"Minu Horvaatia" on täis loodust ja loomi ning nende kirjeldusi. Algul tundus seegi liig, kuigi ise ma olen ju suur loomasõber. Tegelikult meeldiski mulle raamatu esimene pool rohkem, just see osa, kus jutustatakse autori vabatahtlikutööst Eko-keskuses. Imelik, aga minusugusele nõrganärvilisele ei mõjunudki kirjeldused kaeluskotkaste restoranist (kus einestavad ikka kaeluskotkad, mitte inimesed ei maiusta kaeluskotkastega, eks :)) või vakladega kaetud loomalaibast või värskest vereplekist Nivas eriti halvasti. Aga see ei tähenda seda, et autor oleks neid halvasti edasi andnud, ei, lihtsalt kuidagi ma n-ö sattusin lugedes raamatu sisse, nii et need seigad mõjusid pigem loomulikuna. Loomulikult ajas Pepi matuste kirjeldus ja pärast pooleaastast vabatahtlikuaega keskusest lahkumisel loomadega hüvastijätmine pisarad silma. Alguses häiris mind kohutavalt pidev toonitamine, kui ilus ja mõnus ja tore ja vaimustav kõik autori meelest on. Hiljem läks see üle ja mõtlesin, et miks mitte, see ongi ka üks Sigrid Suu-Peica osa, tema iseloom.

Kui algul tundus, et raamat on suhteliselt ilus, kuid igav (kui ikka talvel pidi autor tõelist erakupõlve pidama ja üleüldse elab antud saarel ainult 40 inimest), siis on teoses ikka actionit samuti. Näiteks merehädasse sattumine või kas või see, et Sigrid pidi Horvaatias osa aega illegaalina elama. Naljakas on autori suhe bioloogiatudeng Davoriga, kes samuti keskuses töötab. Mina ei oleks asja suutnud nii rahulikult võtta, kui Sigrid seda tegi, aga kõik lõppes siiski ju õnnelikult: hüvasti jättes isegi emmeldi :). Eks see, et Sigrid endale Horvaatiast mehe leidis, ole arusaadav ka tema perekonnanimestki. Ei, see pole Davor :D.

Raamatu teises pooles on juttu Horvaatiast üldisemalt, sh sõjast, kultuurist, trühvlitest jne. Aga nagu öeldud, meeldis mulle siiski esimene pool rohkem, oli ehedam ja vahetum, seotud ka rohkem autori endaga, mis ongi minu arust olulisem kui näiteks riigi poliitilise olukorra kirjeldamine.