Lükkasin Hille Karmi raamatu "Taevas ja Maa" lugemist veidi edasi, tundus, et sealt on tulemas üks väga kurb ja masendust tekitav lugu. Tegelikult ei olnud asi üldse nii! Jah, paineid raamatus on, aga minu arust on Hille küll kõigi tema perega seotud asjaolude suhtes väga positiivseks jäänud. Naljakas on see, et kuigi mina sündisin alles 80ndatel, tulid mulle raamatut lugedes paljud tuttavad detailid silme ette. Rasva-moosipirukad, salmikud, vesipildid, portfellid, klaasikillud, piiritsoonid, moosiga padjakujulised kommid, kirjasõbrad, Soome kelk... Nagu enda lapsepõlvest olen lugenud. Kuid raamatus kirjeldatakse ju 50ndaid, teises pooles ka 60ndaid. Kas tol ajal elu tõesti üldse ei muutunud? Eks ta muutus ikka, aga asjad jäid. Ja need on tõesti armsad asjad: mäletan väga hästi, kuidas kooliajal olid meil salmikud ja kuidas me neid klassis jagasime, et teised sinna midagi mälestuseks kirjutaks. Ja oeh, vesipildid! Need olid mul juba meelestki pühitud. Alles pole mul küll midagi, kahju. Kui õuest värvilisi klaasikilde leidsime, olime väga õnnelikud. Ja mida teevad tänapäeva lapsed-noored? Vot nüüd võib küll öelda, et aeg on väga palju muutunud.
Raamatus on mitmeid vastuolusid: neist olulisimad ehk on Taevas vs. Maa, linnaelu vs. maaelu. Mis Hillele ikkagi meeldib? Mis temast saab? Pioneer ei saa, küll aga komsomoli liige. Hille valib pigem Maa, ja pigem linnaelu. Ta on õpihimuline. Ta juurdleb kogu aeg, mis on õige, mis vale, miks teda ja nende peret kiusatakse. Raamatu lõpus ta tõdeb: "... mina ei ole sugugi õnnetu "vaeseke", nagu arvasin end kunagi olevat. Ma olen õnnelik inimene. /.../ Ma võin Taevast puudutada alati, kui sisimas selle järele vajadust tunnen." Ja nagu ta ütleb eestlaste kohta: "Mõnel harval päeval ja hetkel meie rahva hing siiski puudutab Taevast. Me seisame tugevasti Maa peal, kuid sirutume Taeva poole." Jah, ajad muutuvad. Eesti iseseisvumise järel oli kirik jälle "lubatud", kuid siis oleks seda usku olnud nagu äkitselt liiga palju. See kõik kestis, kuni "heaoluargipäev summutas võõra võimu naasmise ohu". Ja siis jõudsimegi siia, tänapäeva, sellesse muutunud aega.
Jah, nagu öeldud, arvasin, et raamat tekitab masendust. Ei ole üldse nii! On palju Hille sisemonoloogi, kuid põhimeeleolu on siiski helge.
Ja oeh, kuidas on raamatus kirjeldatud talve! Lugedes tuli täpselt see tunne, nagu oleksin ise selles külmkarges talves. Ja nii lapsepõlves oligi. Ja nii oli meil siin ka üle-eelmisel talvel.
