Thursday, December 30, 2010

"Minu Horvaatia" (Sigrid Suu-Peica)

Võtsin raamatu kätte jälle pisukese eelarvamusega. Tundmatu autor, selline maa, kuhu ei taha minna (või kui täpsem olla: millest ei tea mitte midagi ja seetõttu ei huvita ka nii väga), ilus, kuid siiski mitte erakordne looduspilt esikaanel jne.

"Minu Horvaatia" on täis loodust ja loomi ning nende kirjeldusi. Algul tundus seegi liig, kuigi ise ma olen ju suur loomasõber. Tegelikult meeldiski mulle raamatu esimene pool rohkem, just see osa, kus jutustatakse autori vabatahtlikutööst Eko-keskuses. Imelik, aga minusugusele nõrganärvilisele ei mõjunudki kirjeldused kaeluskotkaste restoranist (kus einestavad ikka kaeluskotkad, mitte inimesed ei maiusta kaeluskotkastega, eks :)) või vakladega kaetud loomalaibast või värskest vereplekist Nivas eriti halvasti. Aga see ei tähenda seda, et autor oleks neid halvasti edasi andnud, ei, lihtsalt kuidagi ma n-ö sattusin lugedes raamatu sisse, nii et need seigad mõjusid pigem loomulikuna. Loomulikult ajas Pepi matuste kirjeldus ja pärast pooleaastast vabatahtlikuaega keskusest lahkumisel loomadega hüvastijätmine pisarad silma. Alguses häiris mind kohutavalt pidev toonitamine, kui ilus ja mõnus ja tore ja vaimustav kõik autori meelest on. Hiljem läks see üle ja mõtlesin, et miks mitte, see ongi ka üks Sigrid Suu-Peica osa, tema iseloom.

Kui algul tundus, et raamat on suhteliselt ilus, kuid igav (kui ikka talvel pidi autor tõelist erakupõlve pidama ja üleüldse elab antud saarel ainult 40 inimest), siis on teoses ikka actionit samuti. Näiteks merehädasse sattumine või kas või see, et Sigrid pidi Horvaatias osa aega illegaalina elama. Naljakas on autori suhe bioloogiatudeng Davoriga, kes samuti keskuses töötab. Mina ei oleks asja suutnud nii rahulikult võtta, kui Sigrid seda tegi, aga kõik lõppes siiski ju õnnelikult: hüvasti jättes isegi emmeldi :). Eks see, et Sigrid endale Horvaatiast mehe leidis, ole arusaadav ka tema perekonnanimestki. Ei, see pole Davor :D.

Raamatu teises pooles on juttu Horvaatiast üldisemalt, sh sõjast, kultuurist, trühvlitest jne. Aga nagu öeldud, meeldis mulle siiski esimene pool rohkem, oli ehedam ja vahetum, seotud ka rohkem autori endaga, mis ongi minu arust olulisem kui näiteks riigi poliitilise olukorra kirjeldamine.

Tuesday, December 21, 2010

"Minu Gruusia" (Dagmar Raudam)


Kui nüüd päris aus olla, siis algul millegipärast ei kutsunud see raamat väga lugema. Ma ei teagi, miks, mõtlesin, et seal on kindlasti palju sõjateemat jms sees. Kartsin vist, et on kurb raamat. Aga tegelikult ei ole. On väga hea ja väga sõbralik ja väga kaasakiskuv.

Väga tore oli lugeda autori loomaarmastusest. Ma olen ju ise samasugune. Seiklused enda koera ja kassi Gruusiasse transportimisest ning saatkonnale Bellinda, kes on ka muide kass, leidmisest on mõnusad lugeda. Seiklusi selles raamatus juba jagub. Mõnes mõttes on ikka naljakas küll, kuidas ma olen Eestiga nii harjunud, et ei kujuta ettegi näiteks Gruusia liikluskaost või pisikestele paberitele käsitsi kirjutatud kohvikuarveid või üldse igasuguse meie jaoks lihtsa asjaajamise n-ö stagnaaegset olukorda. Mulle meeldis väga see, kuidas autor oli inimeste nimedele lisandid juurde pannud: näiteks hakkaja Nata vms. Väike asi, aga väga tore.

Enne ma küll ütlesin, et "Minu Gruusia" ei ole kurb raamat, kuid paar kohta sellest siiski kurvastavad. Helene lugu on uskumatult pikk ja veniv (asjaajamise suhtes) ja lausa pisaraid välja kiskuv. Ma ei ole veel ühegi "Minu..."-sarja raamatu peale nutta tihkunud, aga seekord ma seda tegin. Samas lõpetab autor kogu Helene ümber käiva loo lühidalt ja ootamatult: "Eks tast üks väike põrguline oleks tulnud." Minu arust eriti tore meeleolupööre. Ja õnneks lõppeb Helene peatükk siiski hästi: ta saab endale siiski kasuperekonna. Lootsin küll enam-vähem lõpuni, et asjad ikka just Dagmari kasuks lahenevad, aga jah... Gruusia elu :(. Mind kui loomafanatti kurvastas loomulikult ka see, et autor on nüüdseks pidanud oma kiisukesega hüvasti jätma.

Ausalt öeldes mulle tundus lugedes, et Dagmar Raudam on palju noorem, kui ta tegelikult on :). Ta on lihtsalt nii elurõõmus ja kirjutab väga lahedalt. Seetõttu imestasin ka, kuidas tal nii vana laps juba saab olla :). Kahju on, et Dagmar Helenet endale ei saanud, väga huvitav oleks lugeda/teada, kuidas elu nii pisikese tüdrukutirtsuga toimiks.

"Minu Gruusia" on raamat, millele kaasa elada. Aga nagu autorgi ütles, heidetakse talle kõige rohkem ette seda, et teos nii kiiresti otsa saab. Tõsi ta on, oleks ju lugenud veel ja veel.

PS. Lugesin nüüd juurde teisi sama raamatu arvustusi ja tuleb välja, et mul polnud selle postiga mitte midagi millelegi lisada :).

Wednesday, December 15, 2010

Tõeline eestlane?

1. Sa kasutad sõna “normaalne”, kui midagi on hästi.
Ongi nii.

2. Kui sa külastad oma välismaal elavaid sõpru, võtad sa Kalevi šokolaadi kaasa.
Võtaks küll, aga pole välismaal elavaid sõpru külastanud :).

3. Sa oled külastanud Laulupidu vähemalt üks kord kas osaleja või pealtvaatajana.
Kahjuks mitte. Aga olen tahtnud vähemalt.

4. Sa tead, et saunas käimine on 80% ajaviide ja 20% pesemine.
Tean küll, kuigi ma saunas käia ei armasta.

5. Sa kasutad Skype`i rahvusvaheliste kõnedena.
Ei. Mul on Skype, aga ma ei mäleta paroole ega midagi :D.

6. Kohuke kuulub sinu menüüsse.
Oojaa, ülihead!

7. Sa deklareerid oma maksud Internetis.
Jah, ülilihtne!

8. Sa uskusid väiksena, et lätlastel on kuus varvast, kui sa kuulsid inimesi sellest rääkimast.
Ei. Ma ei mäleta, et keegi oleks sellest rääkinud, kui ma väike olin. Suurena olen kuulnud küll.

9. Sa oled veetnud vähemalt ühe jaanipäeva Saaremaal, Hiiumaal või mõnel muul väiksemal saarel.
Jah.

10. Sa oskad tsiteerida filme nagu “Viimne reliikvia” ja “Siin me oleme”.
Jah.

11. Sa sülitad kolm korda üle vasaku õla, et kõik hästi läheks.
Jah.

12. Sõnad “veoauto”, “täieõiguslik”, “Jüriöö ülestõus” ja “jää-äär” on sulle kergest hääldatatavad. Jah.

13. Sa arvad, et pole olemas liiga palju sarkasmi.
Ei arva, mul kodus üks sarkast olemas :).

14. Sa oled pettunud, et Jaan Kross ei saanud kunagi Nobeli kirjanduspreemiat.
Jah.

15. Sa oled käinud Soomes.
EI! Seepärast ma olengi alati pettunud, kui Tiit Soome läheb ja ma ei saa kaasa minna :D.

16. Sa ütled “noh” (kõlab nagu “no”) isegi inglise keeles rääkides.
Jah.

17. Sa tead laulude “Mutionu” ja “Rongisõit” sõnu peast.
Kusjuures kõiki küll ei tea.

18. Sa nõustud, et naisekandmine on tõeline spordiala (vähemalt seni, kuni eestlased võidavad).
Eeeem, ei.

19. Sinu parima sõbra tüdruksõber on sinu inglise keele õpetaja tütar ja nad elavad sinu vanavanemate kõrval, kes olid sinu nõuniku kolleegid, kelle sõber on sinu...
Jah, just!

20. Sa arvad, et jook alla 20% pole alkohol.
Ei.

21. Sa vaatad termomeetrit enne välja minekut.
Vaataks, aga praegu mul pole seda.

22. Sa vaatad mõlemale poole enne tee ületamist, isegi kui see on ühesuunaline.
Mitte alati.

23. Sa muigad, kui inimesed küsivad sinult su rahvustoidu kohta.
Pigem vist jah.

24. Isegi kui sa ei kuula Veljo Tormise ja Arvo Pärdi muusikat, arvad sa, et nad on headeks sümboliteks meie riigile.
Jah.

25. Sa oled petnud oma abikaasat vähemalt kümme korda, kuid sa siiski arvad, et oled õnnelikus abielus.
Kindlasti mitte.

26. Kui keegi küsib sinult “Kus asub Eesti?”, vastad sa ruttu, et Põhja-Euroopas Soomest lõunas.
Ei usu.

27. Sinu vanaema “käekott” on vana kilekott, mida on kasutatud mitmeid kordi.
Võimalik, praegu vist ei ole enam, ta ei käi niiviisi väljas.

28. Hapukoor maitseb hästi kõigega.
No mitte päris, aga suht paljude asjadega.

29. Kuigi mõni välismaalane võib rääkida eesti keelt kohutavate vigadega, ütled sa talle ikka, kui imeline on tema eesti keel võrreldes enamiku venelastega.
Võimalik.

30. Sa pole kunagi näinud kedagi kandmas karupükse.
Olen küll!

31. Sa oled kuulnud väljendit “eestlased on aeglased” vähemalt üks kord.
Jah.

32. Sinu jaoks on vägagi normaalne süüa hapuks läinud sööke nagu hapukurk, hapukoor jne.
Jah, jajaa!

33. Sa eelistad spordile poodi jooksmist reede õhtul kell 19:50, et osta alkoholi.
Ei. Ja sporti ka ei eelista alati.

34. Sa oled tõeline eestlane, kui sa oled Tallinnast, sest iga tallinlane arvab, et Tallinn ongi Eesti.
Jah.

35. Kui sa kuuled kedagi ütlemas: “Eestlased on nii ilusad!”, siis sa vastad ilma emotsioonideta, et sa juba tead seda.
Ei, ma vaidlen kindlasti vastu.

36. Sa oled püüdnud inimestele selgitada, et “kauboi” on sõna eesti keeles.
Ei.

37. Kuigi sa pole kunagi kohanud Tootsi, Teelet ja Kiirt, tead sa täpselt, millised nad on.
Jah.

38. Sa muigad, kui keegi ütleb, et ta ostis BMW.
Jah, kuigi mul endal on ka päris mitut BMW-d olnud.

39. Sa tead, kuidas lõpeb lause: “Kui Arno isaga koolimajja jõudis...”
Jah.

40. Verivorst maitseb hästi (vähemalt kord aastas jõuludel).
Jah, igatahes!

41. Sa arvad, et sinimustvalge-kombinatsioon on rõõmsameelne.
No mitte päris nii.

42. Sa arvad, et üks keel peaks koosnema vähemalt 14 käändest.
Ei, kindlasti mitte!

43. Sa tead laulu “Põdra maja” liigutusi.
Jah.

44. Igaühel sinu perest on pilte matustest.
Ei.

45. Sa oled Eesti üle nii uhke, et kui mõni välismaalane peaks ütlema eestlaste rahvaarvuks 1 million, siis sa parandad selle 1.3 millioniks.
Jah.

46. Sa tead “Kaerajaani” liigutusi.
Mitte kõiki, pole ammu tantsinud.

47. Sa ütled sõna “ühesõnaga” ning sellele järgneb pikk seletus, mida see tähendab.
Mhm.

48. Sul kulub palju aega seletamaks välismaalastele, et sinu riigis on üle miljoni elaniku, mitte sinu linnas.
Ei.

49. Sellest on möödunud nädalaid, mil sa nägid viimati sularaha.
Ei.

50. Sa vaevalt mäletad, et on ka teisi viise maksmiseks peale pangakaardi ja elektroonilise tee.
Ei.

51. Kui sa lähed linna, kus on metroo, eelistad sa veeta terve päeva sellega sõites.
Ei.

52. Sa arvad, et ka kõikides teistes riikides on Internetile ligipääs laialdane.
Jah.

53. Sa tunned, et Tartu Ülikool on viie parema, suurima ja vanima ülikooli hulgas üle kogu maailma ja kui sa oled selle lõpetanud, on kõik uksed sinu jaoks avatud.
No päris nii siiski mitte :D.

54. Ujumine 18-kraadises vees suvel on sinu jaoks täiesti normaalne.
Ei! Aga lapsena vist arvasin nii jah.

55. Sa oskad nimetada kõiki suuri muusikalisi üritusi peast, mida on Eestis peetud.
Kindlasti mitte kõiki.

56. Viru tänaval kõndides oskad sa nimetada kõiki neid kruiisilaevu, mis on sel päeval Tallinna sadamas.
Ei.

57. Sa tead kõigi kolme Eestis elavate mustanahaliste nimesid.
Vaevalt, et meil siin nüüd kolm neid elab. Aga mõnda nime ikka tean jah.

58. Sa mäletad 1-kroonist paberraha ja 5-sendist münti.
Jah.

59. Sinu bioloogiline kell saab täpselt aru, mil sinu 15 minutit parkimist kesklinnas on täis saanud.
Ei, absoluutselt mitte.

60. Sa oled käinud Olde Hansas.
Ei.

61. Kui sa oled tallinlane ja sul võtab aega rohkem kui 10 minutit, et sõita linnas ühest kohast teise, oled sa juba küllalt tüdinenud, sest see on liiga kaugel.
Pole tallinlane.

62. Sinu arst soovitab sul minna solaariumisse heleda naha tõttu.
Issand, ei.

63. Sinu jaoks on vältimatu, et pead sõitma mõnda teise riiki riiete, jalanõude, raamatute ja lõbustusparkide pärast.
Veel mitte.

64. 1. klassi õpilased mobiiltelefonidega ei üllata sind enam.
Mhm.

65. Kõige keerulisemad ained, mida sa koolis õppisid, olid Eesti ajalugu, Eesti geograafia ja Eesti kirjandus. Ning loomulikult vene keel.
Neist ainult vene keel.

66. Sa räägid uhkusega Eesti kõrgeimast mäest ning tead, kui kõrge see on.
Ei.

67. Kõrgemad kui 20-korruselised majad on vaatamisväärsus, mida sa näitad teistele külastajatelegi.
Ei.

68. Sa leiad, et Eino Baskini naljad on naljakad.
Vist mitte. Vähemalt kõik mitte.

69. 23. juunil tunned sa vastupandamatut soovi süüa šašlõkki.
Jah.

70. Kui sa kuuled “Kristina”, mõtled sa Šmigun-Vähi, mitte Aguilera.
Loomulikult.

71. Igal aastal soovid sa sügaval sisimas, et Eesti võidaks taaskord Eurovisiooni.
Jah.

72. Kartul on sinu jaoks sama mis riis jaapanlastele.
Ju vist.

73. Sa usud, et Eesti suvi koosneb kolme nädala pikkusest halvast suusailmast.
Jah.

74. Sa ei suuda oma elu ette kujutada ilma Kalevi šokolaadideta või Vana Tallinnata.
Suudan küll.

75. Sa oled uhke, et Ernst Hemingway kirjutas, et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase.
Jah.

76. Kümme kuud aastast on liiga pime, et olla üleval ja kaks kuud on liiga valge, et minna magama.
Ei.

77. Sa vaatad inimesi imelikult, kui nad küsivad, kas Eesti kuulub Euroopa Liitu.
Jah.

78. Sa ootad rohelist tuld valgusfooril jalakäijate rajal, isegi kui ühtegi autot pole näha.
Jah.

79. Sul on või on olnud konto rate.ee’s, kuni sa avastasid, et on ka olemas Myspace, Facebook ja Orkut, mis on palju paremad.
Jah.

80. Lõuna-Euroopa inimesed räägivad sulle suure entusiasmiga, kuidas neil sadas maha paar sentimeetrit lund, kuid see ei liiguta sind emotsionaalselt üldse.
Jah.

81. Sa tead, mida “spikerdamine” tähendab ja sul on sellega head mälestused.
Just.

82. Sa ei saa aru füüsikast ja keemiast ning õpetajad püüavad sulle seda kõigest väest õpetada.
Jah.

83. Kui sa sõidad bussis, trammis või trollis piletita, saad sa aru, miks sind “jäneseks” kutsutakse.
Ei sõida jänest.

84. Sa tead, mida tähendab “läbu”.
Jah.

85. Sa tead, kes on Taara.
Jah.

86. Sa oled hull Pärnu rannas päevitamise järele.
Kas nüüd päris hull, aga meeldib küll.

87. Sa oled elanud korterites rohkem kui eramajades.
Ei!

88. Sa oled uhke, et lähed lumega kooli või tööle, kui samal ajal Ameerikas on “lumepäev”, mis tähendab, et sel päeval pole kooli ja tööd.
Ei.

89. Sa tead, et kui tuleks uus jääaeg, jäävad eestlased paremini ellu kui lõuna- ja lääne-eurooplased.
Ei.

90. Sulle meeldib globaalne soojenemine, kuid sa ei kujuta ette jõule ilma lumeta.
Ei, mulle ei meeldi soojenemine, aga ma ei kujuta jah ette jõule ilma lumeta.

91. Sa sööd putru hommikusöögiks.
Vahel jah.

92. Sinu koolis pakutakse borši või seljankat.
Vist oli küll nii.

93. Sa sööd kõike sidrunipipraga.
Ei, aga paljusid asju küll.

94. Sa saad aru, et suvi on käes, sest “Reporter” on oma nime muutnud “Suvereporteriks”.
Kindlasti mitte.

95. Sa tead, et Kreisiraadio pole raadiokanal.
Jah.

96. Nähes baltimaalasi mujal maailmas (välja arvatud Balimaades ja Poolas), tunned sa suurt sugulussidet.
Jah.

97. Sa isegi mitte ei oota eestlaste võitu jalgpallimatšil, kuid vaatad seda siiski suurepäraste emotsioonidega.
Ei, ma ei vaata jalgpalli.

98. Sa sööd hernesuppi ja vastlakukleid igal aastal vastlapäeval.
Ainult kukleid.

99. Sul tuleb kananahk ihule, kui kuuled Tõnis Mäe laulu “Koit”.
Tuleb jah kusjuures.

100. Vähemalt üks sinu pereliige on osalenud Balti ketis.
On küll jah, mäletan isegi.

Thursday, November 25, 2010

"Puhastus" (Sofi Oksanen)

No kuidas ma jälle alles nüüd selle raamatu juurde jõudsin. Sain jälle kursaõelt, aitäh sulle ;).

Nagu enne kuulnud olingi: vapustav, haarav, hästi kirjutatud, mõtlemapanev... Tõsine. Ma teadsin üldteemat enne, aga ei uskunud, et selles raamatus tõesti muud polegi. Kui ainult vägivald. Vägivald. Kohutav.
Aliide Truu (endine Tamm) on ikka üks hämmastav tegelane. Enesekindel, ülbe, järjekindel, samas ikkagi heatahtlik (kui just keegi tema teele ette ei jää). Ta on kogenud oma elus kohutavalt palju vägivalda. Kuna tema eluarmastus Hans (Aliide õe Ingli mees, kommunistide poolt tagaotsitav) peidab end nende majas, viiakse Aliide ja Ingel ja Linda (Ingli ja Hansu tütar) ülekuulamisele vallamajja. Seda, mis moodi see välja näeb, ma parem kirjutama ei hakka. Ingel ja Linda küüditatakse. Pärast Eesti taasiseseisvumist ilmub Aliide juurde Ingli lapselaps Zara, kes on Saksamaal prostituut. Kõik kirjeldused on muidugi üksikasjalikult rõvedad. Aga eks see ongi selle raamatu taotlus. Vastik on lugeda, aga samas ei saa ka käest panna. Minu jaoks olid kõige hullemad kohad need, kus oli tegemist Zaraga...

Samas on tegu ka armastuslooga. Aliide armastab Hansu, keda ta kunagi ei saa. Tal on kõik läbi mõeldud: abielu kommunist Martiniga, pärast Ingli ja Linda küüditamist nende majja tagasikolimine (NB! Kus Aliide ja Martin elasid edasi koos Hansuga!), Hansule Ingli nimel kirjade kirjutamine, Hansule passi muretsemine... Kõik lootuses, et nad saavad Hansuga kokku. Kui viimane ikka Ingli peale mõtleb ning majast välja saades hoopis metsa tagasi läheb, saab lõpuks ka Aliide aru, et tema lootused on asjatud. Ta topib tagasitulnud Hansu kambri õhuaugud kinni ja sinna ta jääbki.

Lõpp jääb lahtiseks, kuigi Aliide annab mõista, et ta paneb maja põlema ja läheb lamab oma armastuse Hansu kõrvale. Sellesama maja, kus ta elas koos Ingliga, kust ta ülekuulamistele viidi, kus ta elas Martiniga, kus ta tappis Hansu, kuhu tuli Zara, kus ta tappis Zara kupeldajad Paša ja Lavrenti. Kuigi ta oma õde enam ei tunnistanud, annab ta siiski enne lõppu Zaraga edasi sõna, et nad võivad tagasi tulla.

Aliide on karm, aga õiglane. Ta on egoist, kuid siiski kaitseb endast nõrgemaid. Mulle meeldis tema lugu lugeda.

Thursday, November 18, 2010

"Õuduste hotell" (David Merrell)

Huhuu, mulle meeldivad õudukad. Nii filmid kui raamatud. Niisama rappimine ei ole õudus, aga sellised kõditavalt põnevad on. Minu jaoks. Ma ei ole tegelikult õudusraamatuid eriti lugenudki, Stephen Kingi "Hotell" ongi vist üks väheseid...

"Õuduste hotellis" uurivad hiilurid (rühmituse hüüdnimi) vanu maju, mis on tühjaks jäänud. Kuna tegevus on illegaalne, siis peavad nad olema võimalikult diskreetsed, majja sisse tungima öösel ja endast jälgi mitte maha jätma. Seekord aga läheb loomulikult teisiti... :). Raamatus on sündmuseid palju ja nad on põnevad, uskuge või mitte. Põnev ja õudne. Loomulikult ei ole hiilurid seal majas üksi, loomulikult on seal veel lihtsalt mingi kamp sulisid ja loomulikult on seal hotellis kogu aeg elanud üks isik (kes kunagi tappis sealsamas hotellis oma isa, kes oli teda väärkohelnud), kes viib majja noori naisi. Ja nende lõpp on ka teada. Tuleb välja ka see, et hiiluridki kõik pole puhtad poisid: ninamees on just ülikoolist vallandatud ja ta loodab hotellist leida aardeseifi. Kas ta leiab ja kuidas lugu lõppeb, seda lugege ise :).

Haarav ja mõnus lugu (oma žanris). Algul tundusid peatükid liiga lühikesed, aga siis harjusin ära. Ei oskagi muud tarka öelda, mis ta ikka on, meelelahutus ju.

"Söö, palveta, armasta" (Elizabeth Gilbert)

Kuna viimasel ajal ei jõua enam üldse koju tellitud ajakirju lugeda, siis ei teadnud ma sellest raamatust/filmist pea midagi. Sõbranna Kaisa kutsus mind kinno, ütles, et üks naistekas on, ja nii seda vaatama sattusin. Film mingit erilist muljet ei jätnud, vaadata võis, aga see oli ka kõik. Hiljem sain kursaõelt teada, et tal on see raamat olemas, ja otsustasin selle ikka läbi lugeda.
Raamat oli parem kui film. Paljud on minuga nõus ka. Filmi olid sisse pandud igasugused rohkem actionit tekitavad lisad. Näiteks Itaalia-osas see pitsasöömise ajal toimunud õpetlik loeng. Või India-osas noore India tüdruku mehelepanemine ja -minemine. Või siis Indoneesia-osas Lizi ja Felipe esmakordne kohtumine. Ma saan tegelikult aru küll, miks seda tehakse, aga arvan, et ilma nende asjade lisamatagi oleks tulnud vaadatav film. Kaisaga veel arutasime, et filmist ei tulnud välja see, kuidas Lizi keelekümbluspartner järsku Sophie peigmeheks sai. Raamatust lugesin siis, et tegu oli kaksikvendadega :).
Kõige rohkem meeldisid loomulikult esimene ja kolmas osa. Ma olen lihtsalt liiga usukauge inimene. Usuosa oli liiga teoreetiline ja liiga võõras. Aga lugesin ikka kõik läbi, midagi vahele ei jätnud. Itaalia toidud töid muidugi sülje suhu. Praegugi tahaks ühte pastat :).
Mina ennast Lizi asemele ei kujutaks. Eks ma olen ikka rohkem paikne inimene ja lapse sain ka väga hea meelega veel enne kolmekümnendaid. Selles suhtes mingit samastumist ja erilist vaimustust ei tekkinud. Olen vist liiga tavaline ja igav inimene.
Teistel soovitan lugeda küll. Hea meelelahutus, hästi kirjutatud, keelevigu väga polnud.

Aga hoiatan ette: mulle tavaliselt meeldivad pea kõik raamatud :D. Võib-olla ma lihtsalt ei satu muud lugema.