"Söö, palveta, armasta" (Elizabeth Gilbert)

Kuna viimasel ajal ei jõua enam üldse koju tellitud ajakirju lugeda, siis ei teadnud ma sellest raamatust/filmist pea midagi. Sõbranna Kaisa kutsus mind kinno, ütles, et üks naistekas on, ja nii seda vaatama sattusin. Film mingit erilist muljet ei jätnud, vaadata võis, aga see oli ka kõik. Hiljem sain kursaõelt teada, et tal on see raamat olemas, ja otsustasin selle ikka läbi lugeda.
Raamat oli parem kui film. Paljud on minuga nõus ka. Filmi olid sisse pandud igasugused rohkem actionit tekitavad lisad. Näiteks Itaalia-osas see pitsasöömise ajal toimunud õpetlik loeng. Või India-osas noore India tüdruku mehelepanemine ja -minemine. Või siis Indoneesia-osas Lizi ja Felipe esmakordne kohtumine. Ma saan tegelikult aru küll, miks seda tehakse, aga arvan, et ilma nende asjade lisamatagi oleks tulnud vaadatav film. Kaisaga veel arutasime, et filmist ei tulnud välja see, kuidas Lizi keelekümbluspartner järsku Sophie peigmeheks sai. Raamatust lugesin siis, et tegu oli kaksikvendadega :).
Kõige rohkem meeldisid loomulikult esimene ja kolmas osa. Ma olen lihtsalt liiga usukauge inimene. Usuosa oli liiga teoreetiline ja liiga võõras. Aga lugesin ikka kõik läbi, midagi vahele ei jätnud. Itaalia toidud töid muidugi sülje suhu. Praegugi tahaks ühte pastat :).
Mina ennast Lizi asemele ei kujutaks. Eks ma olen ikka rohkem paikne inimene ja lapse sain ka väga hea meelega veel enne kolmekümnendaid. Selles suhtes mingit samastumist ja erilist vaimustust ei tekkinud. Olen vist liiga tavaline ja igav inimene.
Teistel soovitan lugeda küll. Hea meelelahutus, hästi kirjutatud, keelevigu väga polnud.

Aga hoiatan ette: mulle tavaliselt meeldivad pea kõik raamatud :D. Võib-olla ma lihtsalt ei satu muud lugema.