Wednesday, January 26, 2011

"Minu Ameerika 2" (Epp Petrone)

Nii "Minu Ameerika" kui "Minu Ameerika 2" on sarnased raamatud, kuid teine osa on põhjalikum. Mõlemad käsitlevad ka samu teemasid: toit, prügi, arstiabi, rahvaste paabel, jootraha, hirmu külvamine jne. Need on lihtsalt mõned märksõnad paljude asjade kohta, mida raamatutest leiab. Mulle meeldib, kuidas Epp kirjutab: mõnusalt ja lihtsalt, samas päris tihti ma leian end lugedes mõttelt: "Ohoo, seda ma ei teadnudki!" Kuid on ka palju asju, mida ma Ameerikamaa kohta varem teadsin: on ju meil päris palju selle maa kultuuriga tutvumise võimalusi.

Ameerika jõulukommetest oli tore lugeda. Ma ei teadnudki, et nad seal mitu korda kingitusi saavad. Aga ju see siis on igati aus, sest päkapikke ju neil ei käi :D. Ka "Minu Ameerika 3" pidi algama jõulutraditsioonide kirjeldusega. Võib tunduda liiga lihtne asi, kuid mulle meeldib.

Päris huvitav on ikka see kahe maailma põrkumine: ühel pool Epp ja teisel pool ameeriklased (või siis pigem itaallastest ameeriklaste perekond). Minu ja taolise perekonna vahel nii suurt lõhet arvatavasti ei oleks: kuigi ka mina olen päris palju lugenud loodussõbralikust käitumisest, ma siiski veel ei oska või ei jõua või ei taha kõiki neid põhimõtteid järgida. Eks see tohutu tarbimismaania paneks imestama küll. Epust on suisa kahju. Samas hakkab lugedes natuke kahju ka Justini emast-isast :). Eks nad kuuluvad lihtsalt täiesti erinevatesse maailmatesse ja midagi sinna parata polegi. Tarbimis- ja prügiteemade kohta on raamatus päris palju kriitikat, kasutades just Justini perekonna näiteid. Mõnele võib see tunduda liig (ja ma ise vist ei julgeks nii avatult kõigest sellest kirjutada; kuigi, kui nüüd järele mõtlema hakkan, siis näiteks enda blogis olen paari endale päris lähedal seisvat inimest kõvasti kritiseerinud, aga see blogi on suletud... Raamatusse neid ridu panna ei julgeks, aga ma pole ka mingi kirjanik, kellel üldse see võimalus olemas oleks!), kuid just need inimesed on ju ideaalsed näited tüüpilistest ameeriklastest (või siis näited tüüpilisest ameerika raiskamismentaliteedist ning tüüpilisest itaalia hügieenimentaliteedist :)) ja eks nad taanduvadki näideteks. Kõige tuttavam on raamatust muidugi Epu ja Justini pesapunumisprobleemide peatükk :P.

Mis natuke raamatu juures häirib, on kordamine. Kuna esimest osa lugesin suhteliselt hiljuti, siis on kõik ka paremini meeles. Ja pisut kordamist leidub ka teise osa sees erinevates peatükkides. Samas on kõik peatükid mõnes mõttes eraldiseisvad, kuid siiski.

Ja siis see ameeriklaste pidev kartus millegi pärast (terrorism, linnugripp jne). Endal vist tuleks ka hirm peale, kui seda kogu aeg sisendataks. Samas tundus kuidagi naljakas (ehk on see liiga kohatu sõna siia) lugeda, kuidas ka Epp ostis gripihirmus kokku söögikraami ja majapidamistarbeid. Seal olles mõtleksin kindlasti teistmoodi, mastaabid on lihtsalt liiga erinevad.

Tuesday, January 18, 2011

"Minu Neenetsimaa" (Olev Remsu)

Neenetsimaa, see justkui oleks midagi eksootilist, kuigi tegu on meie sugulasriigiga. Ja ütlen ausalt, et see oleks justkui midagi väljasurnut, kuigi mul on sellist mõtet häbi tunnistadagi. Loomulikult ma (kas või eesti filoloogina, aga siiski ka lihtsalt INIMESENA) tean muud, aga oleks justkui selline tunne. Arvan, et pigem on see tunne justkui unenäoline, nagu ka raamat "Minu Neenetsimaa". Autor kirjutab: "Niisugune on siis minu ühtaegu reaalne ja unenäoline Neenetsimaa. Rõhk on sõnal "minu"." (lk 231)

Raamatus on palju negatiivset ja masendavat, kuigi enamik teksti on kirja pandud muhedalt ning paljudes kohtades sai muiatagi. Neenetsite tagakiusamine, solvamine (riietuse pärast, poromeelsuse pärast), joomine, ropendamine, külaneenetsite endi häbi oma päritolu pärast jne. Kui praegu tundub, nagu autor oleks kirjeldanud venelasi kui joodikuid ja roppe inimesi, siis tegelikult on raamatus sellised ka eestlased: Mammut ja Estonets. Aga venelased on lisaks veel julmad, kuigi ka Mammut on selle omaduse seal elades endale pikkade aastate jooksul külge hankinud. Mis Mammutist lõpuks saab, seda lugege juba ise.

Neenetsitele on aga kõik omad: inimene on inimene. Kui hämmastavalt suur võib ikka olla lõhe kahe naaberrahva vahel. Aga nii see on.

Remsu iroonilised kommentaarid erinevate inimeste või nende öeldu kohta on tabavad. Ja need ongi need, mis teevad raamatu lõbusamaks. Tema reisikaaslasel Johnil on samuti aeg-ajalt head mõttevälgatused, mille peale mul ainult üle noogutada jääb: "Kõik inimesed on lõhestunud. /.../" (lk 74)

Mulle jäi raamatust vastandlik mulje. Hea oli lugeda küll, aga samas tundub, nagu see polekski olnud raamat. Tegu on ühe reisi kirjeldusega, mille peaeesmärk on lugejaid teavitada neenetsite tagakiusamisest, nende ülestõusust (Kazõmi sõda) ning venelaste kättemaksust ülestõusu eest (Tsaar-Pomm 1961. aastal). Ka on lugedes vahel segadus, mis on tõsi, mis mitte. Aga nagu enne öeldud, laveerib raamat tõelisuse ja unenäo piirimail. Äkki olen lihtsalt raamatu jaoks liiga noor.

"Südametunnistus-raisk on sihuke värk, mis tuleb enda sees lämmatada. Muidu ei ole elu. Muidu sa end järjele ei tõsta, kui ei lämmata..." (lk 140-141). Mentaliteet missugune. Nii ütleb muide eestlane Mammut.

Friday, January 14, 2011

"Minu Ugrimugri" (Rein Sikk)

See raamat erineb teistest siiani loetud "Minu..."-sarja omadest. Esiteks ei kirjuta Rein ju mingist konkreetsest maast või suurlinnast. Ugrimugri, see on midagi suurt, laia ja laialivalguvat, nii et enne raamatu lugemist tekib küsimus, kuidas see üles ehitatud on: kuidas on terve Ugrimugri ühte 200-leheküljelisse raamatusse pandud? Tegelikult polegi, "Minu Ugrimugrist" leiab toredaid seiku autori kokkupuutumistest ugrilastega, nalja ja muret. Reinu kirjutamisstiil on ka veidi erinev teiste sama sarja autorite omast, seda ei oskagi seletada, see on nagu muinasjutuvestmine :). Eriti toredad on need häälitsuste kirjeldused ("...mhh-kõll-vull-klõnks-uhh!" näiteks). Natuke häirib liigne jutu hakkimine (mõtlen siin paljude üksikute lausete taandreaga alustamist, kui aru saate :)), aga sellega harjub lugedes ära.

Autor on väga entusiastlik ugride uurija ja tutvustaja. Lugedes saab palju nalja. Eriti kõvasti kõkutasin hiidlase kajakaloo, segasaunaloo ja viisnurkaluspüksteloo peale. Juhtub ikka meie, ugrilastega, huvitavaid asju. Samas, eks taolisi intsidente ole igal pool. Raamatu lõpuosas on kurvemat juttu ka. Tunnistan, et ega ise ei mõtle küll eriti soomeugrilaste saatuse peale. Aga vähemalt seda raamatut lugedes hakkasin mõtlema. Kurvad emotsioonid on samuti väga hästi kirja pandud, nii nagu oli ka naljalugude puhul. Olen lugenud, et selle raamatu eesmärk oligi lõbusaid seikasid esile tuua. Ja oma eesmärki ta ju täidab, mis siis, et kõik võib tunduda ehk natuke pinnapealne.

Mida siis veel raamatust leiab? Eks ikka juttu meie hõimlaste käsitööst, muusikast, saunaarmastusest, kavalusest, Moskvast kui hävitajast ja loojast jms... Aga lugege ise, saate teada!

Wednesday, January 12, 2011

"Koos, see on kõik" (Anna Gavalda)

Hästi mõnus raamat. Väga kaasahaarav. See on lugu inimeste omavahelistest suhetest, sõprusest, armastusest, hoolivusest. Algul on kõik peategelased nagu natuke endast väljas: neil on probleemid vanematega ja üldse eluga. Samastan end pisut Camille`iga: olen ka sama tundlik ja hea meelega pakuks teistele selliseid asju, mida nad vajavad (elukoht narkomaanile, Paulette`i vanadekodust äratoomine, raha Franckile jms), kui võimalik jne.

Mulle ei meeldinud ja meeldis samal ajal üks asi: raamat oli vastikult etteaimatav. Ma tahtsingi, et juhtuksid need asjad, mis juhtuma pidid (vanaema enda juurde võtmine, Camille`i ja Francki suhe, ka vanaema surm...). Ma ei suutnud lugemist lõpetada just seepärast, et tahtsin teada, millal ometi Camille ja Franck kokku saavad. Ma olen väga tüüpiline naine, kellele istuvad n-ö pahad poisid. Endale päris ei tahaks sellist, aga lugeda taolistest on küll mõnus. Ja lugedes oodata, millal ükskord see kurikael muutuma hakkab. Samas meeldivad mulle tavalisest pisut erinevama lahendusega raamatud ja filmid. Ma oleksin tahtnud, et Camille saaks Philouga kokku, kuid see oleks mind häirinud praegugi veel, kui ma olen raamatu juba läbi lugenud. Ma ei tea, kas te mõistate, mida ma öelda tahan...

Lõpp oli nii kohutavalt kurb. Surm. Ja võimalik purunemine. Surma ma ootasin, purunemist samuti, ka leppimist. Ja õnneks see leppimine tuli.

Raamat oleks vajanud veel pisut keeletoimetamist, näiteks häiris mind kas või kokkukirjutamine vms. Aga hea, ladus ja vaimukas tekst on. Paks raamat, aga lugedes läheb kui linnutiivul...