Nii "Minu Ameerika" kui "Minu Ameerika 2" on sarnased raamatud, kuid teine osa on põhjalikum. Mõlemad käsitlevad ka samu teemasid: toit, prügi, arstiabi, rahvaste paabel, jootraha, hirmu külvamine jne. Need on lihtsalt mõned märksõnad paljude asjade kohta, mida raamatutest leiab. Mulle meeldib, kuidas Epp kirjutab: mõnusalt ja lihtsalt, samas päris tihti ma leian end lugedes mõttelt: "Ohoo, seda ma ei teadnudki!" Kuid on ka palju asju, mida ma Ameerikamaa kohta varem teadsin: on ju meil päris palju selle maa kultuuriga tutvumise võimalusi.Ameerika jõulukommetest oli tore lugeda. Ma ei teadnudki, et nad seal mitu korda kingitusi saavad. Aga ju see siis on igati aus, sest päkapikke ju neil ei käi :D. Ka "Minu Ameerika 3" pidi algama jõulutraditsioonide kirjeldusega. Võib tunduda liiga lihtne asi, kuid mulle meeldib.
Päris huvitav on ikka see kahe maailma põrkumine: ühel pool Epp ja teisel pool ameeriklased (või siis pigem itaallastest ameeriklaste perekond). Minu ja taolise perekonna vahel nii suurt lõhet arvatavasti ei oleks: kuigi ka mina olen päris palju lugenud loodussõbralikust käitumisest, ma siiski veel ei oska või ei jõua või ei taha kõiki neid põhimõtteid järgida. Eks see tohutu tarbimismaania paneks imestama küll. Epust on suisa kahju. Samas hakkab lugedes natuke kahju ka Justini emast-isast :). Eks nad kuuluvad lihtsalt täiesti erinevatesse maailmatesse ja midagi sinna parata polegi. Tarbimis- ja prügiteemade kohta on raamatus päris palju kriitikat, kasutades just Justini perekonna näiteid. Mõnele võib see tunduda liig (ja ma ise vist ei julgeks nii avatult kõigest sellest kirjutada; kuigi, kui nüüd järele mõtlema hakkan, siis näiteks enda blogis olen paari endale päris lähedal seisvat inimest kõvasti kritiseerinud, aga see blogi on suletud... Raamatusse neid ridu panna ei julgeks, aga ma pole ka mingi kirjanik, kellel üldse see võimalus olemas oleks!), kuid just need inimesed on ju ideaalsed näited tüüpilistest ameeriklastest (või siis näited tüüpilisest ameerika raiskamismentaliteedist ning tüüpilisest itaalia hügieenimentaliteedist :)) ja eks nad taanduvadki näideteks. Kõige tuttavam on raamatust muidugi Epu ja Justini pesapunumisprobleemide peatükk :P.
Mis natuke raamatu juures häirib, on kordamine. Kuna esimest osa lugesin suhteliselt hiljuti, siis on kõik ka paremini meeles. Ja pisut kordamist leidub ka teise osa sees erinevates peatükkides. Samas on kõik peatükid mõnes mõttes eraldiseisvad, kuid siiski.
Ja siis see ameeriklaste pidev kartus millegi pärast (terrorism, linnugripp jne). Endal vist tuleks ka hirm peale, kui seda kogu aeg sisendataks. Samas tundus kuidagi naljakas (ehk on see liiga kohatu sõna siia) lugeda, kuidas ka Epp ostis gripihirmus kokku söögikraami ja majapidamistarbeid. Seal olles mõtleksin kindlasti teistmoodi, mastaabid on lihtsalt liiga erinevad.
