Thursday, November 25, 2010

"Puhastus" (Sofi Oksanen)

No kuidas ma jälle alles nüüd selle raamatu juurde jõudsin. Sain jälle kursaõelt, aitäh sulle ;).

Nagu enne kuulnud olingi: vapustav, haarav, hästi kirjutatud, mõtlemapanev... Tõsine. Ma teadsin üldteemat enne, aga ei uskunud, et selles raamatus tõesti muud polegi. Kui ainult vägivald. Vägivald. Kohutav.
Aliide Truu (endine Tamm) on ikka üks hämmastav tegelane. Enesekindel, ülbe, järjekindel, samas ikkagi heatahtlik (kui just keegi tema teele ette ei jää). Ta on kogenud oma elus kohutavalt palju vägivalda. Kuna tema eluarmastus Hans (Aliide õe Ingli mees, kommunistide poolt tagaotsitav) peidab end nende majas, viiakse Aliide ja Ingel ja Linda (Ingli ja Hansu tütar) ülekuulamisele vallamajja. Seda, mis moodi see välja näeb, ma parem kirjutama ei hakka. Ingel ja Linda küüditatakse. Pärast Eesti taasiseseisvumist ilmub Aliide juurde Ingli lapselaps Zara, kes on Saksamaal prostituut. Kõik kirjeldused on muidugi üksikasjalikult rõvedad. Aga eks see ongi selle raamatu taotlus. Vastik on lugeda, aga samas ei saa ka käest panna. Minu jaoks olid kõige hullemad kohad need, kus oli tegemist Zaraga...

Samas on tegu ka armastuslooga. Aliide armastab Hansu, keda ta kunagi ei saa. Tal on kõik läbi mõeldud: abielu kommunist Martiniga, pärast Ingli ja Linda küüditamist nende majja tagasikolimine (NB! Kus Aliide ja Martin elasid edasi koos Hansuga!), Hansule Ingli nimel kirjade kirjutamine, Hansule passi muretsemine... Kõik lootuses, et nad saavad Hansuga kokku. Kui viimane ikka Ingli peale mõtleb ning majast välja saades hoopis metsa tagasi läheb, saab lõpuks ka Aliide aru, et tema lootused on asjatud. Ta topib tagasitulnud Hansu kambri õhuaugud kinni ja sinna ta jääbki.

Lõpp jääb lahtiseks, kuigi Aliide annab mõista, et ta paneb maja põlema ja läheb lamab oma armastuse Hansu kõrvale. Sellesama maja, kus ta elas koos Ingliga, kust ta ülekuulamistele viidi, kus ta elas Martiniga, kus ta tappis Hansu, kuhu tuli Zara, kus ta tappis Zara kupeldajad Paša ja Lavrenti. Kuigi ta oma õde enam ei tunnistanud, annab ta siiski enne lõppu Zaraga edasi sõna, et nad võivad tagasi tulla.

Aliide on karm, aga õiglane. Ta on egoist, kuid siiski kaitseb endast nõrgemaid. Mulle meeldis tema lugu lugeda.

Thursday, November 18, 2010

"Õuduste hotell" (David Merrell)

Huhuu, mulle meeldivad õudukad. Nii filmid kui raamatud. Niisama rappimine ei ole õudus, aga sellised kõditavalt põnevad on. Minu jaoks. Ma ei ole tegelikult õudusraamatuid eriti lugenudki, Stephen Kingi "Hotell" ongi vist üks väheseid...

"Õuduste hotellis" uurivad hiilurid (rühmituse hüüdnimi) vanu maju, mis on tühjaks jäänud. Kuna tegevus on illegaalne, siis peavad nad olema võimalikult diskreetsed, majja sisse tungima öösel ja endast jälgi mitte maha jätma. Seekord aga läheb loomulikult teisiti... :). Raamatus on sündmuseid palju ja nad on põnevad, uskuge või mitte. Põnev ja õudne. Loomulikult ei ole hiilurid seal majas üksi, loomulikult on seal veel lihtsalt mingi kamp sulisid ja loomulikult on seal hotellis kogu aeg elanud üks isik (kes kunagi tappis sealsamas hotellis oma isa, kes oli teda väärkohelnud), kes viib majja noori naisi. Ja nende lõpp on ka teada. Tuleb välja ka see, et hiiluridki kõik pole puhtad poisid: ninamees on just ülikoolist vallandatud ja ta loodab hotellist leida aardeseifi. Kas ta leiab ja kuidas lugu lõppeb, seda lugege ise :).

Haarav ja mõnus lugu (oma žanris). Algul tundusid peatükid liiga lühikesed, aga siis harjusin ära. Ei oskagi muud tarka öelda, mis ta ikka on, meelelahutus ju.

"Söö, palveta, armasta" (Elizabeth Gilbert)

Kuna viimasel ajal ei jõua enam üldse koju tellitud ajakirju lugeda, siis ei teadnud ma sellest raamatust/filmist pea midagi. Sõbranna Kaisa kutsus mind kinno, ütles, et üks naistekas on, ja nii seda vaatama sattusin. Film mingit erilist muljet ei jätnud, vaadata võis, aga see oli ka kõik. Hiljem sain kursaõelt teada, et tal on see raamat olemas, ja otsustasin selle ikka läbi lugeda.
Raamat oli parem kui film. Paljud on minuga nõus ka. Filmi olid sisse pandud igasugused rohkem actionit tekitavad lisad. Näiteks Itaalia-osas see pitsasöömise ajal toimunud õpetlik loeng. Või India-osas noore India tüdruku mehelepanemine ja -minemine. Või siis Indoneesia-osas Lizi ja Felipe esmakordne kohtumine. Ma saan tegelikult aru küll, miks seda tehakse, aga arvan, et ilma nende asjade lisamatagi oleks tulnud vaadatav film. Kaisaga veel arutasime, et filmist ei tulnud välja see, kuidas Lizi keelekümbluspartner järsku Sophie peigmeheks sai. Raamatust lugesin siis, et tegu oli kaksikvendadega :).
Kõige rohkem meeldisid loomulikult esimene ja kolmas osa. Ma olen lihtsalt liiga usukauge inimene. Usuosa oli liiga teoreetiline ja liiga võõras. Aga lugesin ikka kõik läbi, midagi vahele ei jätnud. Itaalia toidud töid muidugi sülje suhu. Praegugi tahaks ühte pastat :).
Mina ennast Lizi asemele ei kujutaks. Eks ma olen ikka rohkem paikne inimene ja lapse sain ka väga hea meelega veel enne kolmekümnendaid. Selles suhtes mingit samastumist ja erilist vaimustust ei tekkinud. Olen vist liiga tavaline ja igav inimene.
Teistel soovitan lugeda küll. Hea meelelahutus, hästi kirjutatud, keelevigu väga polnud.

Aga hoiatan ette: mulle tavaliselt meeldivad pea kõik raamatud :D. Võib-olla ma lihtsalt ei satu muud lugema.