"Minu Eesti" (Justin Petrone)

Ma nii väga ootasin selle raamatu lugemist, kuna olin kõikidelt ainult head kuulnud. Ise mõtlesin, et loen "Minu..."-raamatud läbi ilmumisjärjekorras (värskemad enne), aga võtsin "Minu Eesti" ette ikkagi suts varem kui n-ö pidanuks.

Raamat on mõnus jutustus noore mehe muutusi täis aastast: Epuga kohtumine, Eestisse kolimine ja siin veidi aega illegaalina elamine, abiellumine ja lapseootus. Väga ilus ja romantiline, nagu ütleb ka raamatu tagakaas. Hästi palju ongi juttu just Epu ja Justini loost, aga just see annabki aimu Justini Eestist. Loomulikult on toodud välja asjad, mida oleks võinud aimatagi: näiteks ütleb Justin, et kõige hullem oli siin toiduga harjuda. No ma olen isegi peps: sülti näiteks ma ei söö, sealihagi mitte. Kujutan ette, et minusugusel oleks kuskil võõral maal väga raske toiduga hakkama saada. Süldipakkumise ja -söömise kirjeldus on "Minu Eestis" väga hästi kirja pandud. Ja siis veel kirjeldus eestlaste pitsast :). Ma ei oska võrrelda, sest pole seda tõelist pitsat kunagi saanudki. Mis siis veel Eestit iseloomustab: külmus ja pimedus, see käib nii inimeste kui ilma kohta. Tõesti, päris kohutav võib olla, kui tuled Eestisse sügisel-talvel, pikk ja pime periood kestab ikka kaua siin. Sel aastal on eriti jube mu arust: päikest on väga harva näha. Inimeste külmusest ja pimedusest ma ei räägigi, aga kuna ma olen ise ka tagasihoidlik eestlane, siis saan kõigest hästi aru. Ja muidugi "eksootika": eestlaste halvas seisus hambad, kuivkäimlad, nõiad jms. Vähemalt on meil ilusad naised :). Eesti kohta oleks muidugi tahtnud rohkem lugeda. Raamatu n-ö sissejuhatus on liiga pikk ja veniv (samas vajalik, sest selgitab eellugu, ja on ka hästi kirjutatud, aga ootasin lugedes kannatamatult, millal Justin juba Eestisse jõuab).

Justin kirjutab väga hästi ja voolavalt, humoorikalt. Mõnus on lugeda. Seepärast ootan ka mina "Minu Eesti 2".