"Minu Gruusia" (Dagmar Raudam)

Kui nüüd päris aus olla, siis algul millegipärast ei kutsunud see raamat väga lugema. Ma ei teagi, miks, mõtlesin, et seal on kindlasti palju sõjateemat jms sees. Kartsin vist, et on kurb raamat. Aga tegelikult ei ole. On väga hea ja väga sõbralik ja väga kaasakiskuv.

Väga tore oli lugeda autori loomaarmastusest. Ma olen ju ise samasugune. Seiklused enda koera ja kassi Gruusiasse transportimisest ning saatkonnale Bellinda, kes on ka muide kass, leidmisest on mõnusad lugeda. Seiklusi selles raamatus juba jagub. Mõnes mõttes on ikka naljakas küll, kuidas ma olen Eestiga nii harjunud, et ei kujuta ettegi näiteks Gruusia liikluskaost või pisikestele paberitele käsitsi kirjutatud kohvikuarveid või üldse igasuguse meie jaoks lihtsa asjaajamise n-ö stagnaaegset olukorda. Mulle meeldis väga see, kuidas autor oli inimeste nimedele lisandid juurde pannud: näiteks hakkaja Nata vms. Väike asi, aga väga tore.

Enne ma küll ütlesin, et "Minu Gruusia" ei ole kurb raamat, kuid paar kohta sellest siiski kurvastavad. Helene lugu on uskumatult pikk ja veniv (asjaajamise suhtes) ja lausa pisaraid välja kiskuv. Ma ei ole veel ühegi "Minu..."-sarja raamatu peale nutta tihkunud, aga seekord ma seda tegin. Samas lõpetab autor kogu Helene ümber käiva loo lühidalt ja ootamatult: "Eks tast üks väike põrguline oleks tulnud." Minu arust eriti tore meeleolupööre. Ja õnneks lõppeb Helene peatükk siiski hästi: ta saab endale siiski kasuperekonna. Lootsin küll enam-vähem lõpuni, et asjad ikka just Dagmari kasuks lahenevad, aga jah... Gruusia elu :(. Mind kui loomafanatti kurvastas loomulikult ka see, et autor on nüüdseks pidanud oma kiisukesega hüvasti jätma.

Ausalt öeldes mulle tundus lugedes, et Dagmar Raudam on palju noorem, kui ta tegelikult on :). Ta on lihtsalt nii elurõõmus ja kirjutab väga lahedalt. Seetõttu imestasin ka, kuidas tal nii vana laps juba saab olla :). Kahju on, et Dagmar Helenet endale ei saanud, väga huvitav oleks lugeda/teada, kuidas elu nii pisikese tüdrukutirtsuga toimiks.

"Minu Gruusia" on raamat, millele kaasa elada. Aga nagu autorgi ütles, heidetakse talle kõige rohkem ette seda, et teos nii kiiresti otsa saab. Tõsi ta on, oleks ju lugenud veel ja veel.

PS. Lugesin nüüd juurde teisi sama raamatu arvustusi ja tuleb välja, et mul polnud selle postiga mitte midagi millelegi lisada :).