"Minu Neenetsimaa" (Olev Remsu)

Neenetsimaa, see justkui oleks midagi eksootilist, kuigi tegu on meie sugulasriigiga. Ja ütlen ausalt, et see oleks justkui midagi väljasurnut, kuigi mul on sellist mõtet häbi tunnistadagi. Loomulikult ma (kas või eesti filoloogina, aga siiski ka lihtsalt INIMESENA) tean muud, aga oleks justkui selline tunne. Arvan, et pigem on see tunne justkui unenäoline, nagu ka raamat "Minu Neenetsimaa". Autor kirjutab: "Niisugune on siis minu ühtaegu reaalne ja unenäoline Neenetsimaa. Rõhk on sõnal "minu"." (lk 231)

Raamatus on palju negatiivset ja masendavat, kuigi enamik teksti on kirja pandud muhedalt ning paljudes kohtades sai muiatagi. Neenetsite tagakiusamine, solvamine (riietuse pärast, poromeelsuse pärast), joomine, ropendamine, külaneenetsite endi häbi oma päritolu pärast jne. Kui praegu tundub, nagu autor oleks kirjeldanud venelasi kui joodikuid ja roppe inimesi, siis tegelikult on raamatus sellised ka eestlased: Mammut ja Estonets. Aga venelased on lisaks veel julmad, kuigi ka Mammut on selle omaduse seal elades endale pikkade aastate jooksul külge hankinud. Mis Mammutist lõpuks saab, seda lugege juba ise.

Neenetsitele on aga kõik omad: inimene on inimene. Kui hämmastavalt suur võib ikka olla lõhe kahe naaberrahva vahel. Aga nii see on.

Remsu iroonilised kommentaarid erinevate inimeste või nende öeldu kohta on tabavad. Ja need ongi need, mis teevad raamatu lõbusamaks. Tema reisikaaslasel Johnil on samuti aeg-ajalt head mõttevälgatused, mille peale mul ainult üle noogutada jääb: "Kõik inimesed on lõhestunud. /.../" (lk 74)

Mulle jäi raamatust vastandlik mulje. Hea oli lugeda küll, aga samas tundub, nagu see polekski olnud raamat. Tegu on ühe reisi kirjeldusega, mille peaeesmärk on lugejaid teavitada neenetsite tagakiusamisest, nende ülestõusust (Kazõmi sõda) ning venelaste kättemaksust ülestõusu eest (Tsaar-Pomm 1961. aastal). Ka on lugedes vahel segadus, mis on tõsi, mis mitte. Aga nagu enne öeldud, laveerib raamat tõelisuse ja unenäo piirimail. Äkki olen lihtsalt raamatu jaoks liiga noor.

"Südametunnistus-raisk on sihuke värk, mis tuleb enda sees lämmatada. Muidu ei ole elu. Muidu sa end järjele ei tõsta, kui ei lämmata..." (lk 140-141). Mentaliteet missugune. Nii ütleb muide eestlane Mammut.