Monday, March 28, 2011

"Minu..."-sari

Ma ei jõua kõikide "Minu..."-sarja raamatute kohta eraldi postitust teha, seega panen siia kirja mõne rea mõne sellest sarjast loetud raamatu kohta.


"Minu Hispaania" (Anna-Maria Penu) on minu arust mõnusalt kirjutatud, autori stiil on veidi ilukirjanduslik, kuid mind häiris kogu raamatut läbiv negatiivne toon. Jääb mulje, nagu Hispaanias oleks KÕIK halvasti :). No nii see kindlasti pole, kuid Hispaania noortest hakkas ikka kahju küll.


"Minu London" (Anu Samarüütel-Long): tore raamat, kõige rohkem meeldisid mulle jällegi õppimise-õpetamise teemad. Natuke häiris dialoogivähesus ja eriti palju häirisid kirjavead, mis olid vahel lausa uskumatutes kohtades.


"Minu Kanada" (Ene Timmusk) on minu jaoks kuidagi liiga tavaline raamat, loetav ja tore, kuid midagi on vaja juurde...


"Minu Taani" (Mae Lender) üllatas. Kui algul mõtlesin, et no mis sellest Taanist ikka jne, siis tegelikult on raamatust palju huvitavat. Ja lugemise ajal rääkisin pidevalt mehele, mis moodi Taanis elatakse. Seda ei juhtu väga tihti, et ma midagi talle edastan :). Hea oli teada saada, et taanlased on väga heasüdamlikud ja kokkuhoidlikud inimesed.


Wednesday, March 23, 2011

"Minu Eesti 2" (Justin Petrone)

Paljud ootasid seda raamatut. Mina ka. Ja ma ei pidanud pettuma. Ütlen kohe ära, et mulle meeldis see raamat rohkem kui esimene. No niikuinii peab ju neid kahte võrdlema.

Alguses tundus kõik kuidagi tume ja masendav. Mulle tundus lugedes, et Justin oleks võinud Eppu natuke rõõmsamalt kujutleda, mul oli miskipärast kogu aeg tunne, nagu oleks nad mõlemad väga suures masenduses. Kahju hakkas. Õnneks raamatu teises pooles sain rohkem naerda (see on muidugi kõige olulisem, eks). Näiteks leheküljel 267, kui Epu sugulased olid kogunenud, et Justini Eestisse saabunud vanemaid tervitada: "Linnapea Savisaarel oli tol õhtupoolikul kahjuks kusagil mujal pakilisi asjaajamisi." Ja nii edasi, selliseid kohti on seal veel :). Justin oskab minu arust eriti hästi teha selliseid mõnusaid meeleoluhüppeid. Need on vahel ootamatutes kohtades.

Raamatu vältel korduvad Justinit piinavad küsimused: mida sa tahad? Kas sa seda tahtsidki? Mida sa edasi teed? Mida sa Miisuga teed? jne. Justin võtab ise selle kõik ühes kohas kokku: "Võib-olla oli mu süda nüüd külm. Ehk oli Eesti minu kallal teinud oma halle jäiseid võlutrikke ning muutnud mind tundetuks, /.../" Eriti tore oli lugeda ka seda kohta, kus Justin Eesti ja siinse rahva lihtsalt *** saadab. Seda ainult mõtetes muidugi. Ja pärast seda kukub ta veel selili lumele ka. Täielik ebaõnn. Aga samas avaldab ta oma isale arvamust, et kui ta ka poleks Epuga kohtunud, oleks kõik seesama ikkagi juhtunud, aga võib-olla natuke teistmoodi. Järelikult on Justin oma südames ikkagi rahul. Siinkohal võiks muidugi kirjutada ka seda, mida ma ise sellises olukorras teeksin... Aga ma ei oska praegu sellele vastatagi. Kust ma teaks? Jälgiks arvatavasti ikkagi oma südame teekonda, nagu Justingi teeb.

See raamat erineb teistest "Minu..."-sarja raamatutest (vähemalt nendest, mida ma senini lugenud olen) ikka täiesti. Ei, mulle ei meeldi see rohkem seepärast, et selle on kirjutanud just Justin. Raamat on lihtsalt ladus ja mõnus. Selles on rohkem eneseanalüüsi ja üldiste teravate (Eesti) probleemide tõstatamist (poliitika, kinnisvara, rikaste ja vaeste suhe, töö jne).