"Koos, see on kõik" (Anna Gavalda)

Hästi mõnus raamat. Väga kaasahaarav. See on lugu inimeste omavahelistest suhetest, sõprusest, armastusest, hoolivusest. Algul on kõik peategelased nagu natuke endast väljas: neil on probleemid vanematega ja üldse eluga. Samastan end pisut Camille`iga: olen ka sama tundlik ja hea meelega pakuks teistele selliseid asju, mida nad vajavad (elukoht narkomaanile, Paulette`i vanadekodust äratoomine, raha Franckile jms), kui võimalik jne.

Mulle ei meeldinud ja meeldis samal ajal üks asi: raamat oli vastikult etteaimatav. Ma tahtsingi, et juhtuksid need asjad, mis juhtuma pidid (vanaema enda juurde võtmine, Camille`i ja Francki suhe, ka vanaema surm...). Ma ei suutnud lugemist lõpetada just seepärast, et tahtsin teada, millal ometi Camille ja Franck kokku saavad. Ma olen väga tüüpiline naine, kellele istuvad n-ö pahad poisid. Endale päris ei tahaks sellist, aga lugeda taolistest on küll mõnus. Ja lugedes oodata, millal ükskord see kurikael muutuma hakkab. Samas meeldivad mulle tavalisest pisut erinevama lahendusega raamatud ja filmid. Ma oleksin tahtnud, et Camille saaks Philouga kokku, kuid see oleks mind häirinud praegugi veel, kui ma olen raamatu juba läbi lugenud. Ma ei tea, kas te mõistate, mida ma öelda tahan...

Lõpp oli nii kohutavalt kurb. Surm. Ja võimalik purunemine. Surma ma ootasin, purunemist samuti, ka leppimist. Ja õnneks see leppimine tuli.

Raamat oleks vajanud veel pisut keeletoimetamist, näiteks häiris mind kas või kokkukirjutamine vms. Aga hea, ladus ja vaimukas tekst on. Paks raamat, aga lugedes läheb kui linnutiivul...