"Minu Kolumbia" (Ave Ungro)

"Minu Kolumbia" on raamat, mis lausa lendas lugedes, aga ta ju õhuke ka. Eriti meeldis mulle lugeda Ave õpetajakogemusest, sest olen isegi seda ametit pidanud. Ja pea kõik, mis ta õpetamise kohta kirjutab, oleks nagu minu öeldud. Meie kogemused on väga sarnased: kui algul võtsid kõik õpilased mu hurraaga vastu (kuna olin noor ja blond, eks), siis hiljem möödus esialgne entusiasm, kuna osutusin hoopis rangeks õpetajaks. Autor kirjutab ka: "Minu jaoks on tavatu, et keskkooliõpilased õpetajale kahemõttelisi komplimente teevad", jahh, mu jaoks oli samuti, aga ka Eestis on see nii! See on muidugi täiesti eraldi teema, aga pea kõik Ave õpetamiskogemuse juures sarnaneb minu kogetule. Kahju kohe, et sellest rohkem lugeda ei saanud.

Pärast raamatu lugemist on mulje Kolumbiast muidugi niru :). Alkohol, pidevad peod, kokaiin, plastilised operatsioonid jne. Eriti kurb on lugeda seda, kuidas Kolumbia endale ise liiga teeb. Elama sinna ei kipuks, kuid reisiks küll hea meelega. Näis, kas kunagi sellised unistused täituvad. Minu arust on halb see, et lugedes ma kogu aeg ootasin, millal ükskord tuleb siis juttu autori kokaiinisõltuvusest ja üledoosist, sest olin ju sellest enne ajakirjandusest lugenud. Õnneks polnud ikkagi põhirõhk raamatus kokaiinil, kuigi ma seda ootasin :). Ja muidugi seda ka veel, et see niru mulje Kolumbiast mul ei püsinud kaua: ma võtsin need halvad tahud endale teadmiseks, ja ei arva sugugi pärast lugemist, et Kolumbias midagi head polegi. Mainimata ei saa jätta ka seda, et "100 aastat üksildust" on kindlasti minu lemmikraamat.

Raamat on mõnusalt kirjutatud, sain teada uut ja lugesin juba tuttavat. Nii peabki.

"Minu Eesti" (Justin Petrone)

Ma nii väga ootasin selle raamatu lugemist, kuna olin kõikidelt ainult head kuulnud. Ise mõtlesin, et loen "Minu..."-raamatud läbi ilmumisjärjekorras (värskemad enne), aga võtsin "Minu Eesti" ette ikkagi suts varem kui n-ö pidanuks.

Raamat on mõnus jutustus noore mehe muutusi täis aastast: Epuga kohtumine, Eestisse kolimine ja siin veidi aega illegaalina elamine, abiellumine ja lapseootus. Väga ilus ja romantiline, nagu ütleb ka raamatu tagakaas. Hästi palju ongi juttu just Epu ja Justini loost, aga just see annabki aimu Justini Eestist. Loomulikult on toodud välja asjad, mida oleks võinud aimatagi: näiteks ütleb Justin, et kõige hullem oli siin toiduga harjuda. No ma olen isegi peps: sülti näiteks ma ei söö, sealihagi mitte. Kujutan ette, et minusugusel oleks kuskil võõral maal väga raske toiduga hakkama saada. Süldipakkumise ja -söömise kirjeldus on "Minu Eestis" väga hästi kirja pandud. Ja siis veel kirjeldus eestlaste pitsast :). Ma ei oska võrrelda, sest pole seda tõelist pitsat kunagi saanudki. Mis siis veel Eestit iseloomustab: külmus ja pimedus, see käib nii inimeste kui ilma kohta. Tõesti, päris kohutav võib olla, kui tuled Eestisse sügisel-talvel, pikk ja pime periood kestab ikka kaua siin. Sel aastal on eriti jube mu arust: päikest on väga harva näha. Inimeste külmusest ja pimedusest ma ei räägigi, aga kuna ma olen ise ka tagasihoidlik eestlane, siis saan kõigest hästi aru. Ja muidugi "eksootika": eestlaste halvas seisus hambad, kuivkäimlad, nõiad jms. Vähemalt on meil ilusad naised :). Eesti kohta oleks muidugi tahtnud rohkem lugeda. Raamatu n-ö sissejuhatus on liiga pikk ja veniv (samas vajalik, sest selgitab eellugu, ja on ka hästi kirjutatud, aga ootasin lugedes kannatamatult, millal Justin juba Eestisse jõuab).

Justin kirjutab väga hästi ja voolavalt, humoorikalt. Mõnus on lugeda. Seepärast ootan ka mina "Minu Eesti 2".