T-M luges

"Taevas ja Maa" (Hille Karm)

2012-01-11T02:17:00.000-08:00

Lükkasin Hille Karmi raamatu "Taevas ja Maa" lugemist veidi edasi, tundus, et sealt on tulemas üks väga kurb ja masendust tekitav lugu. Tegelikult ei olnud asi üldse nii! Jah, paineid raamatus on, aga minu arust on Hille küll kõigi tema perega seotud asjaolude suhtes väga positiivseks jäänud.

Naljakas on see, et kuigi mina sündisin alles 80ndatel, tulid mulle raamatut lugedes paljud tuttavad detailid silme ette. Rasva-moosipirukad, salmikud, vesipildid, portfellid, klaasikillud, piiritsoonid, moosiga padjakujulised kommid, kirjasõbrad, Soome kelk... Nagu enda lapsepõlvest olen lugenud. Kuid raamatus kirjeldatakse ju 50ndaid, teises pooles ka 60ndaid. Kas tol ajal elu tõesti üldse ei muutunud? Eks ta muutus ikka, aga asjad jäid. Ja need on tõesti armsad asjad: mäletan väga hästi, kuidas kooliajal olid meil salmikud ja kuidas me neid klassis jagasime, et teised sinna midagi mälestuseks kirjutaks. Ja oeh, vesipildid! Need olid mul juba meelestki pühitud. Alles pole mul küll midagi, kahju. Kui õuest värvilisi klaasikilde leidsime, olime väga õnnelikud. Ja mida teevad tänapäeva lapsed-noored? Vot nüüd võib küll öelda, et aeg on väga palju muutunud.

Raamatus on mitmeid vastuolusid: neist olulisimad ehk on Taevas vs. Maa, linnaelu vs. maaelu. Mis Hillele ikkagi meeldib? Mis temast saab? Pioneer ei saa, küll aga komsomoli liige. Hille valib pigem Maa, ja pigem linnaelu. Ta on õpihimuline. Ta juurdleb kogu aeg, mis on õige, mis vale, miks teda ja nende peret kiusatakse. Raamatu lõpus ta tõdeb: "... mina ei ole sugugi õnnetu "vaeseke", nagu arvasin end kunagi olevat. Ma olen õnnelik inimene. /.../ Ma võin Taevast puudutada alati, kui sisimas selle järele vajadust tunnen." Ja nagu ta ütleb eestlaste kohta: "Mõnel harval päeval ja hetkel meie rahva hing siiski puudutab Taevast. Me seisame tugevasti Maa peal, kuid sirutume Taeva poole." Jah, ajad muutuvad. Eesti iseseisvumise järel oli kirik jälle "lubatud", kuid siis oleks seda usku olnud nagu äkitselt liiga palju. See kõik kestis, kuni "heaoluargipäev summutas võõra võimu naasmise ohu". Ja siis jõudsimegi siia, tänapäeva, sellesse muutunud aega.

Jah, nagu öeldud, arvasin, et raamat tekitab masendust. Ei ole üldse nii! On palju Hille sisemonoloogi, kuid põhimeeleolu on siiski helge.

Ja oeh, kuidas on raamatus kirjeldatud talve! Lugedes tuli täpselt see tunne, nagu oleksin ise selles külmkarges talves. Ja nii lapsepõlves oligi. Ja nii oli meil siin ka üle-eelmisel talvel.

"Minu Tšiili" (Liisi Lõo)

2011-10-20T04:52:00.000-07:00

Ma ei ole ammu kirjutanud. Otsustasin vahelduseks seda teha. See aasta on tõepoolest möödunud "Minu"-sarja tähe all, mis teha. Nüüd võin öelda, et peaaegu kõik selle sarja raamatud on loetud.

"Minu Tšiili" on päris tore noorteraamat. Mulle kuidagi meeldib Liisi stiil: selline lakooniline, lihtne, ma nagu oleksin aru saanud sellest, mida ta tundis või mõtles, kui midagi ütles. Ma kirjutasin "nagu", sest kes teab, äkki ei saanud ka :). Raamatus saab nalja, seal on lõbusaid seiku, toredaid tegelasi (mulle meeldib ka see, et vahetusvanemad ranged on, kuna noored selles raamatus on, nagu on, siis see tasakaalustas kuidagi mõnusalt kõike). Kõige eredamalt on mul millegipärast meeles Tšiili pick up lines'ide tutvustamine ("Nii palju kurve ja mul pole pidureid" (lk 137); "Missugusest mänguasjapoest sina plehku panid, nukuke?" (lk 139)). Haaaa.

Samas kogu raamat jäi vist ikkagi liiga lihtsaks. Sain aimu sellest, milline see Tšiili on (jälle võib siia panna sõna "lihtne"!) , millised inimesed seal on (väga otsekohesed), aga oleksin tahtnud rohkemat teada saada. Tšiili koolist saab hea ülevaate (liigne rangus õpilaste välimuse suhtes, samas võib juhtuda see, et õpetaja lihtsalt ei ilmu tundi).

Tähtsaim märksõna, mis seda raamatut iseloomustab, on lihtne. Aga seda sai vist juba korrutatud küll. Tore raamat on, noored, lugege!

"Minu..."-sari

2011-03-28T03:41:00.001-07:00

Ma ei jõua kõikide "Minu..."-sarja raamatute kohta eraldi postitust teha, seega panen siia kirja mõne rea mõne sellest sarjast loetud raamatu kohta.

"Minu Hispaania" (Anna-Maria Penu) on minu arust mõnusalt kirjutatud, autori stiil on veidi ilukirjanduslik, kuid mind häiris kogu raamatut läbiv negatiivne toon. Jääb mulje, nagu Hispaanias oleks KÕIK halvasti :). No nii see kindlasti pole, kuid Hispaania noortest hakkas ikka kahju küll.

"Minu London" (Anu Samarüütel-Long): tore raamat, kõige rohkem meeldisid mulle jällegi õppimise-õpetamise teemad. Natuke häiris dialoogivähesus ja eriti palju häirisid kirjavead, mis olid vahel lausa uskumatutes kohtades.

"Minu Kanada" (Ene Timmusk) on minu jaoks kuidagi liiga tavaline raamat, loetav ja tore, kuid midagi on vaja juurde...

"Minu Taani" (Mae Lender) üllatas. Kui algul mõtlesin, et no mis sellest Taanist ikka jne, siis tegelikult on raamatust palju huvitavat. Ja lugemise ajal rääkisin pidevalt mehele, mis moodi Taanis elatakse. Seda ei juhtu väga tihti, et ma midagi talle edastan :). Hea oli teada saada, et taanlased on väga heasüdamlikud ja kokkuhoidlikud inimesed.

"Minu Eesti 2" (Justin Petrone)

2011-03-23T04:30:00.001-07:00

Paljud ootasid seda raamatut. Mina ka. Ja ma ei pidanud pettuma. Ütlen kohe ära, et mulle meeldis see raamat rohkem kui esimene. No niikuinii peab ju neid kahte võrdlema.

Alguses tundus kõik kuidagi tume ja masendav. Mulle tundus lugedes, et Justin oleks võinud Eppu natuke rõõmsamalt kujutleda, mul oli miskipärast kogu aeg tunne, nagu oleks nad mõlemad väga suures masenduses. Kahju hakkas. Õnneks raamatu teises pooles sain rohkem naerda (see on muidugi kõige olulisem, eks). Näiteks leheküljel 267, kui Epu sugulased olid kogunenud, et Justini Eestisse saabunud vanemaid tervitada: "Linnapea Savisaarel oli tol õhtupoolikul kahjuks kusagil mujal pakilisi asjaajamisi." Ja nii edasi, selliseid kohti on seal veel :). Justin oskab minu arust eriti hästi teha selliseid mõnusaid meeleoluhüppeid. Need on vahel ootamatutes kohtades.

Raamatu vältel korduvad Justinit piinavad küsimused: mida sa tahad? Kas sa seda tahtsidki? Mida sa edasi teed? Mida sa Miisuga teed? jne. Justin võtab ise selle kõik ühes kohas kokku: "Võib-olla oli mu süda nüüd külm. Ehk oli Eesti minu kallal teinud oma halle jäiseid võlutrikke ning muutnud mind tundetuks, /.../" Eriti tore oli lugeda ka seda kohta, kus Justin Eesti ja siinse rahva lihtsalt *** saadab. Seda ainult mõtetes muidugi. Ja pärast seda kukub ta veel selili lumele ka. Täielik ebaõnn. Aga samas avaldab ta oma isale arvamust, et kui ta ka poleks Epuga kohtunud, oleks kõik seesama ikkagi juhtunud, aga võib-olla natuke teistmoodi. Järelikult on Justin oma südames ikkagi rahul. Siinkohal võiks muidugi kirjutada ka seda, mida ma ise sellises olukorras teeksin... Aga ma ei oska praegu sellele vastatagi. Kust ma teaks? Jälgiks arvatavasti ikkagi oma südame teekonda, nagu Justingi teeb.

See raamat erineb teistest "Minu..."-sarja raamatutest (vähemalt nendest, mida ma senini lugenud olen) ikka täiesti. Ei, mulle ei meeldi see rohkem seepärast, et selle on kirjutanud just Justin. Raamat on lihtsalt ladus ja mõnus. Selles on rohkem eneseanalüüsi ja üldiste teravate (Eesti) probleemide tõstatamist (poliitika, kinnisvara, rikaste ja vaeste suhe, töö jne).

"Minu Kolumbia" (Ave Ungro)

2011-02-17T03:26:00.000-08:00

"Minu Kolumbia" on raamat, mis lausa lendas lugedes, aga ta ju õhuke ka. Eriti meeldis mulle lugeda Ave õpetajakogemusest, sest olen isegi seda ametit pidanud. Ja pea kõik, mis ta õpetamise kohta kirjutab, oleks nagu minu öeldud. Meie kogemused on väga sarnased: kui algul võtsid kõik õpilased mu hurraaga vastu (kuna olin noor ja blond, eks), siis hiljem möödus esialgne entusiasm, kuna osutusin hoopis rangeks õpetajaks. Autor kirjutab ka: "Minu jaoks on tavatu, et keskkooliõpilased õpetajale kahemõttelisi komplimente teevad", jahh, mu jaoks oli samuti, aga ka Eestis on see nii! See on muidugi täiesti eraldi teema, aga pea kõik Ave õpetamiskogemuse juures sarnaneb minu kogetule. Kahju kohe, et sellest rohkem lugeda ei saanud.

Pärast raamatu lugemist on mulje Kolumbiast muidugi niru :). Alkohol, pidevad peod, kokaiin, plastilised operatsioonid jne. Eriti kurb on lugeda seda, kuidas Kolumbia endale ise liiga teeb. Elama sinna ei kipuks, kuid reisiks küll hea meelega. Näis, kas kunagi sellised unistused täituvad. Minu arust on halb see, et lugedes ma kogu aeg ootasin, millal ükskord tuleb siis juttu autori kokaiinisõltuvusest ja üledoosist, sest olin ju sellest enne ajakirjandusest lugenud. Õnneks polnud ikkagi põhirõhk raamatus kokaiinil, kuigi ma seda ootasin :). Ja muidugi seda ka veel, et see niru mulje Kolumbiast mul ei püsinud kaua: ma võtsin need halvad tahud endale teadmiseks, ja ei arva sugugi pärast lugemist, et Kolumbias midagi head polegi. Mainimata ei saa jätta ka seda, et "100 aastat üksildust" on kindlasti minu lemmikraamat.

Raamat on mõnusalt kirjutatud, sain teada uut ja lugesin juba tuttavat. Nii peabki.

"Minu Eesti" (Justin Petrone)

2011-02-08T03:03:00.000-08:00

Ma nii väga ootasin selle raamatu lugemist, kuna olin kõikidelt ainult head kuulnud. Ise mõtlesin, et loen "Minu..."-raamatud läbi ilmumisjärjekorras (värskemad enne), aga võtsin "Minu Eesti" ette ikkagi suts varem kui n-ö pidanuks.

Raamat on mõnus jutustus noore mehe muutusi täis aastast: Epuga kohtumine, Eestisse kolimine ja siin veidi aega illegaalina elamine, abiellumine ja lapseootus. Väga ilus ja romantiline, nagu ütleb ka raamatu tagakaas. Hästi palju ongi juttu just Epu ja Justini loost, aga just see annabki aimu Justini Eestist. Loomulikult on toodud välja asjad, mida oleks võinud aimatagi: näiteks ütleb Justin, et kõige hullem oli siin toiduga harjuda. No ma olen isegi peps: sülti näiteks ma ei söö, sealihagi mitte. Kujutan ette, et minusugusel oleks kuskil võõral maal väga raske toiduga hakkama saada. Süldipakkumise ja -söömise kirjeldus on "Minu Eestis" väga hästi kirja pandud. Ja siis veel kirjeldus eestlaste pitsast :). Ma ei oska võrrelda, sest pole seda tõelist pitsat kunagi saanudki. Mis siis veel Eestit iseloomustab: külmus ja pimedus, see käib nii inimeste kui ilma kohta. Tõesti, päris kohutav võib olla, kui tuled Eestisse sügisel-talvel, pikk ja pime periood kestab ikka kaua siin. Sel aastal on eriti jube mu arust: päikest on väga harva näha. Inimeste külmusest ja pimedusest ma ei räägigi, aga kuna ma olen ise ka tagasihoidlik eestlane, siis saan kõigest hästi aru. Ja muidugi "eksootika": eestlaste halvas seisus hambad, kuivkäimlad, nõiad jms. Vähemalt on meil ilusad naised :). Eesti kohta oleks muidugi tahtnud rohkem lugeda. Raamatu n-ö sissejuhatus on liiga pikk ja veniv (samas vajalik, sest selgitab eellugu, ja on ka hästi kirjutatud, aga ootasin lugedes kannatamatult, millal Justin juba Eestisse jõuab).

Justin kirjutab väga hästi ja voolavalt, humoorikalt. Mõnus on lugeda. Seepärast ootan ka mina "Minu Eesti 2".

"Minu Ameerika 2" (Epp Petrone)

2011-01-26T04:18:00.001-08:00

Nii "Minu Ameerika" kui "Minu Ameerika 2" on sarnased raamatud, kuid teine osa on põhjalikum. Mõlemad käsitlevad ka samu teemasid: toit, prügi, arstiabi, rahvaste paabel, jootraha, hirmu külvamine jne. Need on lihtsalt mõned märksõnad paljude asjade kohta, mida raamatutest leiab. Mulle meeldib, kuidas Epp kirjutab: mõnusalt ja lihtsalt, samas päris tihti ma leian end lugedes mõttelt: "Ohoo, seda ma ei teadnudki!" Kuid on ka palju asju, mida ma Ameerikamaa kohta varem teadsin: on ju meil päris palju selle maa kultuuriga tutvumise võimalusi.

Ameerika jõulukommetest oli tore lugeda. Ma ei teadnudki, et nad seal mitu korda kingitusi saavad. Aga ju see siis on igati aus, sest päkapikke ju neil ei käi :D. Ka "Minu Ameerika 3" pidi algama jõulutraditsioonide kirjeldusega. Võib tunduda liiga lihtne asi, kuid mulle meeldib.

Päris huvitav on ikka see kahe maailma põrkumine: ühel pool Epp ja teisel pool ameeriklased (või siis pigem itaallastest ameeriklaste perekond). Minu ja taolise perekonna vahel nii suurt lõhet arvatavasti ei oleks: kuigi ka mina olen päris palju lugenud loodussõbralikust käitumisest, ma siiski veel ei oska või ei jõua või ei taha kõiki neid põhimõtteid järgida. Eks see tohutu tarbimismaania paneks imestama küll. Epust on suisa kahju. Samas hakkab lugedes natuke kahju ka Justini emast-isast :). Eks nad kuuluvad lihtsalt täiesti erinevatesse maailmatesse ja midagi sinna parata polegi. Tarbimis- ja prügiteemade kohta on raamatus päris palju kriitikat, kasutades just Justini perekonna näiteid. Mõnele võib see tunduda liig (ja ma ise vist ei julgeks nii avatult kõigest sellest kirjutada; kuigi, kui nüüd järele mõtlema hakkan, siis näiteks enda blogis olen paari endale päris lähedal seisvat inimest kõvasti kritiseerinud, aga see blogi on suletud... Raamatusse neid ridu panna ei julgeks, aga ma pole ka mingi kirjanik, kellel üldse see võimalus olemas oleks!), kuid just need inimesed on ju ideaalsed näited tüüpilistest ameeriklastest (või siis näited tüüpilisest ameerika raiskamismentaliteedist ning tüüpilisest itaalia hügieenimentaliteedist :)) ja eks nad taanduvadki näideteks. Kõige tuttavam on raamatust muidugi Epu ja Justini pesapunumisprobleemide peatükk :P.

Mis natuke raamatu juures häirib, on kordamine. Kuna esimest osa lugesin suhteliselt hiljuti, siis on kõik ka paremini meeles. Ja pisut kordamist leidub ka teise osa sees erinevates peatükkides. Samas on kõik peatükid mõnes mõttes eraldiseisvad, kuid siiski.

Ja siis see ameeriklaste pidev kartus millegi pärast (terrorism, linnugripp jne). Endal vist tuleks ka hirm peale, kui seda kogu aeg sisendataks. Samas tundus kuidagi naljakas (ehk on see liiga kohatu sõna siia) lugeda, kuidas ka Epp ostis gripihirmus kokku söögikraami ja majapidamistarbeid. Seal olles mõtleksin kindlasti teistmoodi, mastaabid on lihtsalt liiga erinevad.

"Minu Neenetsimaa" (Olev Remsu)

2011-01-18T04:31:00.000-08:00

Neenetsimaa, see justkui oleks midagi eksootilist, kuigi tegu on meie sugulasriigiga. Ja ütlen ausalt, et see oleks justkui midagi väljasurnut, kuigi mul on sellist mõtet häbi tunnistadagi. Loomulikult ma (kas või eesti filoloogina, aga siiski ka lihtsalt INIMESENA) tean muud, aga oleks justkui selline tunne. Arvan, et pigem on see tunne justkui unenäoline, nagu ka raamat "Minu Neenetsimaa". Autor kirjutab: "Niisugune on siis minu ühtaegu reaalne ja unenäoline Neenetsimaa. Rõhk on sõnal "minu"." (lk 231)

Raamatus on palju negatiivset ja masendavat, kuigi enamik teksti on kirja pandud muhedalt ning paljudes kohtades sai muiatagi. Neenetsite tagakiusamine, solvamine (riietuse pärast, poromeelsuse pärast), joomine, ropendamine, külaneenetsite endi häbi oma päritolu pärast jne. Kui praegu tundub, nagu autor oleks kirjeldanud venelasi kui joodikuid ja roppe inimesi, siis tegelikult on raamatus sellised ka eestlased: Mammut ja Estonets. Aga venelased on lisaks veel julmad, kuigi ka Mammut on selle omaduse seal elades endale pikkade aastate jooksul külge hankinud. Mis Mammutist lõpuks saab, seda lugege juba ise.

Neenetsitele on aga kõik omad: inimene on inimene. Kui hämmastavalt suur võib ikka olla lõhe kahe naaberrahva vahel. Aga nii see on.

Remsu iroonilised kommentaarid erinevate inimeste või nende öeldu kohta on tabavad. Ja need ongi need, mis teevad raamatu lõbusamaks. Tema reisikaaslasel Johnil on samuti aeg-ajalt head mõttevälgatused, mille peale mul ainult üle noogutada jääb: "Kõik inimesed on lõhestunud. /.../" (lk 74)

Mulle jäi raamatust vastandlik mulje. Hea oli lugeda küll, aga samas tundub, nagu see polekski olnud raamat. Tegu on ühe reisi kirjeldusega, mille peaeesmärk on lugejaid teavitada neenetsite tagakiusamisest, nende ülestõusust (Kazõmi sõda) ning venelaste kättemaksust ülestõusu eest (Tsaar-Pomm 1961. aastal). Ka on lugedes vahel segadus, mis on tõsi, mis mitte. Aga nagu enne öeldud, laveerib raamat tõelisuse ja unenäo piirimail. Äkki olen lihtsalt raamatu jaoks liiga noor.

"Südametunnistus-raisk on sihuke värk, mis tuleb enda sees lämmatada. Muidu ei ole elu. Muidu sa end järjele ei tõsta, kui ei lämmata..." (lk 140-141). Mentaliteet missugune. Nii ütleb muide eestlane Mammut.

"Minu Ugrimugri" (Rein Sikk)

2011-01-14T14:02:00.000-08:00

See raamat erineb teistest siiani loetud "Minu..."-sarja omadest. Esiteks ei kirjuta Rein ju mingist konkreetsest maast või suurlinnast. Ugrimugri, see on midagi suurt, laia ja laialivalguvat, nii et enne raamatu lugemist tekib küsimus, kuidas see üles ehitatud on: kuidas on terve Ugrimugri ühte 200-leheküljelisse raamatusse pandud? Tegelikult polegi, "Minu Ugrimugrist" leiab toredaid seiku autori kokkupuutumistest ugrilastega, nalja ja muret. Reinu kirjutamisstiil on ka veidi erinev teiste sama sarja autorite omast, seda ei oskagi seletada, see on nagu muinasjutuvestmine :). Eriti toredad on need häälitsuste kirjeldused ("...mhh-kõll-vull-klõnks-uhh!" näiteks). Natuke häirib liigne jutu hakkimine (mõtlen siin paljude üksikute lausete taandreaga alustamist, kui aru saate :)), aga sellega harjub lugedes ära.

Autor on väga entusiastlik ugride uurija ja tutvustaja. Lugedes saab palju nalja. Eriti kõvasti kõkutasin hiidlase kajakaloo, segasaunaloo ja viisnurkaluspüksteloo peale. Juhtub ikka meie, ugrilastega, huvitavaid asju. Samas, eks taolisi intsidente ole igal pool. Raamatu lõpuosas on kurvemat juttu ka. Tunnistan, et ega ise ei mõtle küll eriti soomeugrilaste saatuse peale. Aga vähemalt seda raamatut lugedes hakkasin mõtlema. Kurvad emotsioonid on samuti väga hästi kirja pandud, nii nagu oli ka naljalugude puhul. Olen lugenud, et selle raamatu eesmärk oligi lõbusaid seikasid esile tuua. Ja oma eesmärki ta ju täidab, mis siis, et kõik võib tunduda ehk natuke pinnapealne.

Mida siis veel raamatust leiab? Eks ikka juttu meie hõimlaste käsitööst, muusikast, saunaarmastusest, kavalusest, Moskvast kui hävitajast ja loojast jms... Aga lugege ise, saate teada!

"Koos, see on kõik" (Anna Gavalda)

2011-01-12T14:09:00.000-08:00

Hästi mõnus raamat. Väga kaasahaarav. See on lugu inimeste omavahelistest suhetest, sõprusest, armastusest, hoolivusest. Algul on kõik peategelased nagu natuke endast väljas: neil on probleemid vanematega ja üldse eluga. Samastan end pisut Camille`iga: olen ka sama tundlik ja hea meelega pakuks teistele selliseid asju, mida nad vajavad (elukoht narkomaanile, Paulette`i vanadekodust äratoomine, raha Franckile jms), kui võimalik jne.

Mulle ei meeldinud ja meeldis samal ajal üks asi: raamat oli vastikult etteaimatav. Ma tahtsingi, et juhtuksid need asjad, mis juhtuma pidid (vanaema enda juurde võtmine, Camille`i ja Francki suhe, ka vanaema surm...). Ma ei suutnud lugemist lõpetada just seepärast, et tahtsin teada, millal ometi Camille ja Franck kokku saavad. Ma olen väga tüüpiline naine, kellele istuvad n-ö pahad poisid. Endale päris ei tahaks sellist, aga lugeda taolistest on küll mõnus. Ja lugedes oodata, millal ükskord see kurikael muutuma hakkab. Samas meeldivad mulle tavalisest pisut erinevama lahendusega raamatud ja filmid. Ma oleksin tahtnud, et Camille saaks Philouga kokku, kuid see oleks mind häirinud praegugi veel, kui ma olen raamatu juba läbi lugenud. Ma ei tea, kas te mõistate, mida ma öelda tahan...

Lõpp oli nii kohutavalt kurb. Surm. Ja võimalik purunemine. Surma ma ootasin, purunemist samuti, ka leppimist. Ja õnneks see leppimine tuli.

Raamat oleks vajanud veel pisut keeletoimetamist, näiteks häiris mind kas või kokkukirjutamine vms. Aga hea, ladus ja vaimukas tekst on. Paks raamat, aga lugedes läheb kui linnutiivul...

"Minu Horvaatia" (Sigrid Suu-Peica)

2010-12-30T02:32:00.000-08:00

Võtsin raamatu kätte jälle pisukese eelarvamusega. Tundmatu autor, selline maa, kuhu ei taha minna (või kui täpsem olla: millest ei tea mitte midagi ja seetõttu ei huvita ka nii väga), ilus, kuid siiski mitte erakordne looduspilt esikaanel jne.

"Minu Horvaatia" on täis loodust ja loomi ning nende kirjeldusi. Algul tundus seegi liig, kuigi ise ma olen ju suur loomasõber. Tegelikult meeldiski mulle raamatu esimene pool rohkem, just see osa, kus jutustatakse autori vabatahtlikutööst Eko-keskuses. Imelik, aga minusugusele nõrganärvilisele ei mõjunudki kirjeldused kaeluskotkaste restoranist (kus einestavad ikka kaeluskotkad, mitte inimesed ei maiusta kaeluskotkastega, eks :)) või vakladega kaetud loomalaibast või värskest vereplekist Nivas eriti halvasti. Aga see ei tähenda seda, et autor oleks neid halvasti edasi andnud, ei, lihtsalt kuidagi ma n-ö sattusin lugedes raamatu sisse, nii et need seigad mõjusid pigem loomulikuna. Loomulikult ajas Pepi matuste kirjeldus ja pärast pooleaastast vabatahtlikuaega keskusest lahkumisel loomadega hüvastijätmine pisarad silma. Alguses häiris mind kohutavalt pidev toonitamine, kui ilus ja mõnus ja tore ja vaimustav kõik autori meelest on. Hiljem läks see üle ja mõtlesin, et miks mitte, see ongi ka üks Sigrid Suu-Peica osa, tema iseloom.

Kui algul tundus, et raamat on suhteliselt ilus, kuid igav (kui ikka talvel pidi autor tõelist erakupõlve pidama ja üleüldse elab antud saarel ainult 40 inimest), siis on teoses ikka actionit samuti. Näiteks merehädasse sattumine või kas või see, et Sigrid pidi Horvaatias osa aega illegaalina elama. Naljakas on autori suhe bioloogiatudeng Davoriga, kes samuti keskuses töötab. Mina ei oleks asja suutnud nii rahulikult võtta, kui Sigrid seda tegi, aga kõik lõppes siiski ju õnnelikult: hüvasti jättes isegi emmeldi :). Eks see, et Sigrid endale Horvaatiast mehe leidis, ole arusaadav ka tema perekonnanimestki. Ei, see pole Davor :D.

Raamatu teises pooles on juttu Horvaatiast üldisemalt, sh sõjast, kultuurist, trühvlitest jne. Aga nagu öeldud, meeldis mulle siiski esimene pool rohkem, oli ehedam ja vahetum, seotud ka rohkem autori endaga, mis ongi minu arust olulisem kui näiteks riigi poliitilise olukorra kirjeldamine.

"Minu Gruusia" (Dagmar Raudam)

2010-12-21T03:53:00.000-08:00

Kui nüüd päris aus olla, siis algul millegipärast ei kutsunud see raamat väga lugema. Ma ei teagi, miks, mõtlesin, et seal on kindlasti palju sõjateemat jms sees. Kartsin vist, et on kurb raamat. Aga tegelikult ei ole. On väga hea ja väga sõbralik ja väga kaasakiskuv.

Väga tore oli lugeda autori loomaarmastusest. Ma olen ju ise samasugune. Seiklused enda koera ja kassi Gruusiasse transportimisest ning saatkonnale Bellinda, kes on ka muide kass, leidmisest on mõnusad lugeda. Seiklusi selles raamatus juba jagub. Mõnes mõttes on ikka naljakas küll, kuidas ma olen Eestiga nii harjunud, et ei kujuta ettegi näiteks Gruusia liikluskaost või pisikestele paberitele käsitsi kirjutatud kohvikuarveid või üldse igasuguse meie jaoks lihtsa asjaajamise n-ö stagnaaegset olukorda. Mulle meeldis väga see, kuidas autor oli inimeste nimedele lisandid juurde pannud: näiteks hakkaja Nata vms. Väike asi, aga väga tore.

Enne ma küll ütlesin, et "Minu Gruusia" ei ole kurb raamat, kuid paar kohta sellest siiski kurvastavad. Helene lugu on uskumatult pikk ja veniv (asjaajamise suhtes) ja lausa pisaraid välja kiskuv. Ma ei ole veel ühegi "Minu..."-sarja raamatu peale nutta tihkunud, aga seekord ma seda tegin. Samas lõpetab autor kogu Helene ümber käiva loo lühidalt ja ootamatult: "Eks tast üks väike põrguline oleks tulnud." Minu arust eriti tore meeleolupööre. Ja õnneks lõppeb Helene peatükk siiski hästi: ta saab endale siiski kasuperekonna. Lootsin küll enam-vähem lõpuni, et asjad ikka just Dagmari kasuks lahenevad, aga jah... Gruusia elu :(. Mind kui loomafanatti kurvastas loomulikult ka see, et autor on nüüdseks pidanud oma kiisukesega hüvasti jätma.

Ausalt öeldes mulle tundus lugedes, et Dagmar Raudam on palju noorem, kui ta tegelikult on :). Ta on lihtsalt nii elurõõmus ja kirjutab väga lahedalt. Seetõttu imestasin ka, kuidas tal nii vana laps juba saab olla :). Kahju on, et Dagmar Helenet endale ei saanud, väga huvitav oleks lugeda/teada, kuidas elu nii pisikese tüdrukutirtsuga toimiks.

"Minu Gruusia" on raamat, millele kaasa elada. Aga nagu autorgi ütles, heidetakse talle kõige rohkem ette seda, et teos nii kiiresti otsa saab. Tõsi ta on, oleks ju lugenud veel ja veel.

PS. Lugesin nüüd juurde teisi sama raamatu arvustusi ja tuleb välja, et mul polnud selle postiga mitte midagi millelegi lisada :).

Tõeline eestlane?

2010-12-15T03:20:00.000-08:00

1. Sa kasutad sõna “normaalne”, kui midagi on hästi.
Ongi nii.

2. Kui sa külastad oma välismaal elavaid sõpru, võtad sa Kalevi šokolaadi kaasa.
Võtaks küll, aga pole välismaal elavaid sõpru külastanud :).

3. Sa oled külastanud Laulupidu vähemalt üks kord kas osaleja või pealtvaatajana.
Kahjuks mitte. Aga olen tahtnud vähemalt.

4. Sa tead, et saunas käimine on 80% ajaviide ja 20% pesemine.
Tean küll, kuigi ma saunas käia ei armasta.

5. Sa kasutad Skype`i rahvusvaheliste kõnedena.
Ei. Mul on Skype, aga ma ei mäleta paroole ega midagi :D.

6. Kohuke kuulub sinu menüüsse.
Oojaa, ülihead!

7. Sa deklareerid oma maksud Internetis.
Jah, ülilihtne!

8. Sa uskusid väiksena, et lätlastel on kuus varvast, kui sa kuulsid inimesi sellest rääkimast.
Ei. Ma ei mäleta, et keegi oleks sellest rääkinud, kui ma väike olin. Suurena olen kuulnud küll.

9. Sa oled veetnud vähemalt ühe jaanipäeva Saaremaal, Hiiumaal või mõnel muul väiksemal saarel.
Jah.

10. Sa oskad tsiteerida filme nagu “Viimne reliikvia” ja “Siin me oleme”.
Jah.

11. Sa sülitad kolm korda üle vasaku õla, et kõik hästi läheks.
Jah.

12. Sõnad “veoauto”, “täieõiguslik”, “Jüriöö ülestõus” ja “jää-äär” on sulle kergest hääldatatavad. Jah.

13. Sa arvad, et pole olemas liiga palju sarkasmi.
Ei arva, mul kodus üks sarkast olemas :).

14. Sa oled pettunud, et Jaan Kross ei saanud kunagi Nobeli kirjanduspreemiat.
Jah.

15. Sa oled käinud Soomes.
EI! Seepärast ma olengi alati pettunud, kui Tiit Soome läheb ja ma ei saa kaasa minna :D.

16. Sa ütled “noh” (kõlab nagu “no”) isegi inglise keeles rääkides.
Jah.

17. Sa tead laulude “Mutionu” ja “Rongisõit” sõnu peast.
Kusjuures kõiki küll ei tea.

18. Sa nõustud, et naisekandmine on tõeline spordiala (vähemalt seni, kuni eestlased võidavad).
Eeeem, ei.

19. Sinu parima sõbra tüdruksõber on sinu inglise keele õpetaja tütar ja nad elavad sinu vanavanemate kõrval, kes olid sinu nõuniku kolleegid, kelle sõber on sinu...
Jah, just!

20. Sa arvad, et jook alla 20% pole alkohol.
Ei.

21. Sa vaatad termomeetrit enne välja minekut.
Vaataks, aga praegu mul pole seda.

22. Sa vaatad mõlemale poole enne tee ületamist, isegi kui see on ühesuunaline.
Mitte alati.

23. Sa muigad, kui inimesed küsivad sinult su rahvustoidu kohta.
Pigem vist jah.

24. Isegi kui sa ei kuula Veljo Tormise ja Arvo Pärdi muusikat, arvad sa, et nad on headeks sümboliteks meie riigile.
Jah.

25. Sa oled petnud oma abikaasat vähemalt kümme korda, kuid sa siiski arvad, et oled õnnelikus abielus.
Kindlasti mitte.

26. Kui keegi küsib sinult “Kus asub Eesti?”, vastad sa ruttu, et Põhja-Euroopas Soomest lõunas.
Ei usu.

27. Sinu vanaema “käekott” on vana kilekott, mida on kasutatud mitmeid kordi.
Võimalik, praegu vist ei ole enam, ta ei käi niiviisi väljas.

28. Hapukoor maitseb hästi kõigega.
No mitte päris, aga suht paljude asjadega.

29. Kuigi mõni välismaalane võib rääkida eesti keelt kohutavate vigadega, ütled sa talle ikka, kui imeline on tema eesti keel võrreldes enamiku venelastega.
Võimalik.

30. Sa pole kunagi näinud kedagi kandmas karupükse.
Olen küll!

31. Sa oled kuulnud väljendit “eestlased on aeglased” vähemalt üks kord.
Jah.

32. Sinu jaoks on vägagi normaalne süüa hapuks läinud sööke nagu hapukurk, hapukoor jne.
Jah, jajaa!

33. Sa eelistad spordile poodi jooksmist reede õhtul kell 19:50, et osta alkoholi.
Ei. Ja sporti ka ei eelista alati.

34. Sa oled tõeline eestlane, kui sa oled Tallinnast, sest iga tallinlane arvab, et Tallinn ongi Eesti.
Jah.

35. Kui sa kuuled kedagi ütlemas: “Eestlased on nii ilusad!”, siis sa vastad ilma emotsioonideta, et sa juba tead seda.
Ei, ma vaidlen kindlasti vastu.

36. Sa oled püüdnud inimestele selgitada, et “kauboi” on sõna eesti keeles.
Ei.

37. Kuigi sa pole kunagi kohanud Tootsi, Teelet ja Kiirt, tead sa täpselt, millised nad on.
Jah.

38. Sa muigad, kui keegi ütleb, et ta ostis BMW.
Jah, kuigi mul endal on ka päris mitut BMW-d olnud.

39. Sa tead, kuidas lõpeb lause: “Kui Arno isaga koolimajja jõudis...”
Jah.

40. Verivorst maitseb hästi (vähemalt kord aastas jõuludel).
Jah, igatahes!

41. Sa arvad, et sinimustvalge-kombinatsioon on rõõmsameelne.
No mitte päris nii.

42. Sa arvad, et üks keel peaks koosnema vähemalt 14 käändest.
Ei, kindlasti mitte!

43. Sa tead laulu “Põdra maja” liigutusi.
Jah.

44. Igaühel sinu perest on pilte matustest.
Ei.

45. Sa oled Eesti üle nii uhke, et kui mõni välismaalane peaks ütlema eestlaste rahvaarvuks 1 million, siis sa parandad selle 1.3 millioniks.
Jah.

46. Sa tead “Kaerajaani” liigutusi.
Mitte kõiki, pole ammu tantsinud.

47. Sa ütled sõna “ühesõnaga” ning sellele järgneb pikk seletus, mida see tähendab.
Mhm.

48. Sul kulub palju aega seletamaks välismaalastele, et sinu riigis on üle miljoni elaniku, mitte sinu linnas.
Ei.

49. Sellest on möödunud nädalaid, mil sa nägid viimati sularaha.
Ei.

50. Sa vaevalt mäletad, et on ka teisi viise maksmiseks peale pangakaardi ja elektroonilise tee.
Ei.

51. Kui sa lähed linna, kus on metroo, eelistad sa veeta terve päeva sellega sõites.
Ei.

52. Sa arvad, et ka kõikides teistes riikides on Internetile ligipääs laialdane.
Jah.

53. Sa tunned, et Tartu Ülikool on viie parema, suurima ja vanima ülikooli hulgas üle kogu maailma ja kui sa oled selle lõpetanud, on kõik uksed sinu jaoks avatud.
No päris nii siiski mitte :D.

54. Ujumine 18-kraadises vees suvel on sinu jaoks täiesti normaalne.
Ei! Aga lapsena vist arvasin nii jah.

55. Sa oskad nimetada kõiki suuri muusikalisi üritusi peast, mida on Eestis peetud.
Kindlasti mitte kõiki.

56. Viru tänaval kõndides oskad sa nimetada kõiki neid kruiisilaevu, mis on sel päeval Tallinna sadamas.
Ei.

57. Sa tead kõigi kolme Eestis elavate mustanahaliste nimesid.
Vaevalt, et meil siin nüüd kolm neid elab. Aga mõnda nime ikka tean jah.

58. Sa mäletad 1-kroonist paberraha ja 5-sendist münti.
Jah.

59. Sinu bioloogiline kell saab täpselt aru, mil sinu 15 minutit parkimist kesklinnas on täis saanud.
Ei, absoluutselt mitte.

60. Sa oled käinud Olde Hansas.
Ei.

61. Kui sa oled tallinlane ja sul võtab aega rohkem kui 10 minutit, et sõita linnas ühest kohast teise, oled sa juba küllalt tüdinenud, sest see on liiga kaugel.
Pole tallinlane.

62. Sinu arst soovitab sul minna solaariumisse heleda naha tõttu.
Issand, ei.

63. Sinu jaoks on vältimatu, et pead sõitma mõnda teise riiki riiete, jalanõude, raamatute ja lõbustusparkide pärast.
Veel mitte.

64. 1. klassi õpilased mobiiltelefonidega ei üllata sind enam.
Mhm.

65. Kõige keerulisemad ained, mida sa koolis õppisid, olid Eesti ajalugu, Eesti geograafia ja Eesti kirjandus. Ning loomulikult vene keel.
Neist ainult vene keel.

66. Sa räägid uhkusega Eesti kõrgeimast mäest ning tead, kui kõrge see on.
Ei.

67. Kõrgemad kui 20-korruselised majad on vaatamisväärsus, mida sa näitad teistele külastajatelegi.
Ei.

68. Sa leiad, et Eino Baskini naljad on naljakad.
Vist mitte. Vähemalt kõik mitte.

69. 23. juunil tunned sa vastupandamatut soovi süüa šašlõkki.
Jah.

70. Kui sa kuuled “Kristina”, mõtled sa Šmigun-Vähi, mitte Aguilera.
Loomulikult.

71. Igal aastal soovid sa sügaval sisimas, et Eesti võidaks taaskord Eurovisiooni.
Jah.

72. Kartul on sinu jaoks sama mis riis jaapanlastele.
Ju vist.

73. Sa usud, et Eesti suvi koosneb kolme nädala pikkusest halvast suusailmast.
Jah.

74. Sa ei suuda oma elu ette kujutada ilma Kalevi šokolaadideta või Vana Tallinnata.
Suudan küll.

75. Sa oled uhke, et Ernst Hemingway kirjutas, et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase.
Jah.

76. Kümme kuud aastast on liiga pime, et olla üleval ja kaks kuud on liiga valge, et minna magama.
Ei.

77. Sa vaatad inimesi imelikult, kui nad küsivad, kas Eesti kuulub Euroopa Liitu.
Jah.

78. Sa ootad rohelist tuld valgusfooril jalakäijate rajal, isegi kui ühtegi autot pole näha.
Jah.

79. Sul on või on olnud konto rate.ee’s, kuni sa avastasid, et on ka olemas Myspace, Facebook ja Orkut, mis on palju paremad.
Jah.

80. Lõuna-Euroopa inimesed räägivad sulle suure entusiasmiga, kuidas neil sadas maha paar sentimeetrit lund, kuid see ei liiguta sind emotsionaalselt üldse.
Jah.

81. Sa tead, mida “spikerdamine” tähendab ja sul on sellega head mälestused.
Just.

82. Sa ei saa aru füüsikast ja keemiast ning õpetajad püüavad sulle seda kõigest väest õpetada.
Jah.

83. Kui sa sõidad bussis, trammis või trollis piletita, saad sa aru, miks sind “jäneseks” kutsutakse.
Ei sõida jänest.

84. Sa tead, mida tähendab “läbu”.
Jah.

85. Sa tead, kes on Taara.
Jah.

86. Sa oled hull Pärnu rannas päevitamise järele.
Kas nüüd päris hull, aga meeldib küll.

87. Sa oled elanud korterites rohkem kui eramajades.
Ei!

88. Sa oled uhke, et lähed lumega kooli või tööle, kui samal ajal Ameerikas on “lumepäev”, mis tähendab, et sel päeval pole kooli ja tööd.
Ei.

89. Sa tead, et kui tuleks uus jääaeg, jäävad eestlased paremini ellu kui lõuna- ja lääne-eurooplased.
Ei.

90. Sulle meeldib globaalne soojenemine, kuid sa ei kujuta ette jõule ilma lumeta.
Ei, mulle ei meeldi soojenemine, aga ma ei kujuta jah ette jõule ilma lumeta.

91. Sa sööd putru hommikusöögiks.
Vahel jah.

92. Sinu koolis pakutakse borši või seljankat.
Vist oli küll nii.

93. Sa sööd kõike sidrunipipraga.
Ei, aga paljusid asju küll.

94. Sa saad aru, et suvi on käes, sest “Reporter” on oma nime muutnud “Suvereporteriks”.
Kindlasti mitte.

95. Sa tead, et Kreisiraadio pole raadiokanal.
Jah.

96. Nähes baltimaalasi mujal maailmas (välja arvatud Balimaades ja Poolas), tunned sa suurt sugulussidet.
Jah.

97. Sa isegi mitte ei oota eestlaste võitu jalgpallimatšil, kuid vaatad seda siiski suurepäraste emotsioonidega.
Ei, ma ei vaata jalgpalli.

98. Sa sööd hernesuppi ja vastlakukleid igal aastal vastlapäeval.
Ainult kukleid.

99. Sul tuleb kananahk ihule, kui kuuled Tõnis Mäe laulu “Koit”.
Tuleb jah kusjuures.

100. Vähemalt üks sinu pereliige on osalenud Balti ketis.
On küll jah, mäletan isegi.

"Puhastus" (Sofi Oksanen)

2010-11-25T02:14:00.000-08:00

No kuidas ma jälle alles nüüd selle raamatu juurde jõudsin. Sain jälle kursaõelt, aitäh sulle ;).

Nagu enne kuulnud olingi: vapustav, haarav, hästi kirjutatud, mõtlemapanev... Tõsine. Ma teadsin üldteemat enne, aga ei uskunud, et selles raamatus tõesti muud polegi. Kui ainult vägivald. Vägivald. Kohutav.
Aliide Truu (endine Tamm) on ikka üks hämmastav tegelane. Enesekindel, ülbe, järjekindel, samas ikkagi heatahtlik (kui just keegi tema teele ette ei jää). Ta on kogenud oma elus kohutavalt palju vägivalda. Kuna tema eluarmastus Hans (Aliide õe Ingli mees, kommunistide poolt tagaotsitav) peidab end nende majas, viiakse Aliide ja Ingel ja Linda (Ingli ja Hansu tütar) ülekuulamisele vallamajja. Seda, mis moodi see välja näeb, ma parem kirjutama ei hakka. Ingel ja Linda küüditatakse. Pärast Eesti taasiseseisvumist ilmub Aliide juurde Ingli lapselaps Zara, kes on Saksamaal prostituut. Kõik kirjeldused on muidugi üksikasjalikult rõvedad. Aga eks see ongi selle raamatu taotlus. Vastik on lugeda, aga samas ei saa ka käest panna. Minu jaoks olid kõige hullemad kohad need, kus oli tegemist Zaraga...

Samas on tegu ka armastuslooga. Aliide armastab Hansu, keda ta kunagi ei saa. Tal on kõik läbi mõeldud: abielu kommunist Martiniga, pärast Ingli ja Linda küüditamist nende majja tagasikolimine (NB! Kus Aliide ja Martin elasid edasi koos Hansuga!), Hansule Ingli nimel kirjade kirjutamine, Hansule passi muretsemine... Kõik lootuses, et nad saavad Hansuga kokku. Kui viimane ikka Ingli peale mõtleb ning majast välja saades hoopis metsa tagasi läheb, saab lõpuks ka Aliide aru, et tema lootused on asjatud. Ta topib tagasitulnud Hansu kambri õhuaugud kinni ja sinna ta jääbki.

Lõpp jääb lahtiseks, kuigi Aliide annab mõista, et ta paneb maja põlema ja läheb lamab oma armastuse Hansu kõrvale. Sellesama maja, kus ta elas koos Ingliga, kust ta ülekuulamistele viidi, kus ta elas Martiniga, kus ta tappis Hansu, kuhu tuli Zara, kus ta tappis Zara kupeldajad Paša ja Lavrenti. Kuigi ta oma õde enam ei tunnistanud, annab ta siiski enne lõppu Zaraga edasi sõna, et nad võivad tagasi tulla.

Aliide on karm, aga õiglane. Ta on egoist, kuid siiski kaitseb endast nõrgemaid. Mulle meeldis tema lugu lugeda.

"Õuduste hotell" (David Merrell)

2010-11-18T03:23:00.000-08:00

Huhuu, mulle meeldivad õudukad. Nii filmid kui raamatud. Niisama rappimine ei ole õudus, aga sellised kõditavalt põnevad on. Minu jaoks. Ma ei ole tegelikult õudusraamatuid eriti lugenudki, Stephen Kingi "Hotell" ongi vist üks väheseid...

"Õuduste hotellis" uurivad hiilurid (rühmituse hüüdnimi) vanu maju, mis on tühjaks jäänud. Kuna tegevus on illegaalne, siis peavad nad olema võimalikult diskreetsed, majja sisse tungima öösel ja endast jälgi mitte maha jätma. Seekord aga läheb loomulikult teisiti... :). Raamatus on sündmuseid palju ja nad on põnevad, uskuge või mitte. Põnev ja õudne. Loomulikult ei ole hiilurid seal majas üksi, loomulikult on seal veel lihtsalt mingi kamp sulisid ja loomulikult on seal hotellis kogu aeg elanud üks isik (kes kunagi tappis sealsamas hotellis oma isa, kes oli teda väärkohelnud), kes viib majja noori naisi. Ja nende lõpp on ka teada. Tuleb välja ka see, et hiiluridki kõik pole puhtad poisid: ninamees on just ülikoolist vallandatud ja ta loodab hotellist leida aardeseifi. Kas ta leiab ja kuidas lugu lõppeb, seda lugege ise :).

Haarav ja mõnus lugu (oma žanris). Algul tundusid peatükid liiga lühikesed, aga siis harjusin ära. Ei oskagi muud tarka öelda, mis ta ikka on, meelelahutus ju.

"Söö, palveta, armasta" (Elizabeth Gilbert)

2010-11-18T02:57:00.000-08:00

Kuna viimasel ajal ei jõua enam üldse koju tellitud ajakirju lugeda, siis ei teadnud ma sellest raamatust/filmist pea midagi. Sõbranna Kaisa kutsus mind kinno, ütles, et üks naistekas on, ja nii seda vaatama sattusin. Film mingit erilist muljet ei jätnud, vaadata võis, aga see oli ka kõik. Hiljem sain kursaõelt teada, et tal on see raamat olemas, ja otsustasin selle ikka läbi lugeda.
Raamat oli parem kui film. Paljud on minuga nõus ka. Filmi olid sisse pandud igasugused rohkem actionit tekitavad lisad. Näiteks Itaalia-osas see pitsasöömise ajal toimunud õpetlik loeng. Või India-osas noore India tüdruku mehelepanemine ja -minemine. Või siis Indoneesia-osas Lizi ja Felipe esmakordne kohtumine. Ma saan tegelikult aru küll, miks seda tehakse, aga arvan, et ilma nende asjade lisamatagi oleks tulnud vaadatav film. Kaisaga veel arutasime, et filmist ei tulnud välja see, kuidas Lizi keelekümbluspartner järsku Sophie peigmeheks sai. Raamatust lugesin siis, et tegu oli kaksikvendadega :).
Kõige rohkem meeldisid loomulikult esimene ja kolmas osa. Ma olen lihtsalt liiga usukauge inimene. Usuosa oli liiga teoreetiline ja liiga võõras. Aga lugesin ikka kõik läbi, midagi vahele ei jätnud. Itaalia toidud töid muidugi sülje suhu. Praegugi tahaks ühte pastat :).
Mina ennast Lizi asemele ei kujutaks. Eks ma olen ikka rohkem paikne inimene ja lapse sain ka väga hea meelega veel enne kolmekümnendaid. Selles suhtes mingit samastumist ja erilist vaimustust ei tekkinud. Olen vist liiga tavaline ja igav inimene.
Teistel soovitan lugeda küll. Hea meelelahutus, hästi kirjutatud, keelevigu väga polnud.

Aga hoiatan ette: mulle tavaliselt meeldivad pea kõik raamatud :D. Võib-olla ma lihtsalt ei satu muud lugema.